Uni läks kella kuuest. Üllatavalt värske ja ergas oli olla. Trennid ja alkoholist hoidumine hakkab positiivset mõju avaldama. Küll aga on megaraske.. Mitte olemine isegi, aga millegi tegemine. Ja kui ei tee, siis raiskan aega. raiskan tunni-kaks, märkamatult kolm. Ja siis olen väsinud. väsinud passimisest, suvalise hektilise info pealetõmbamisest.

Veider aga amüsantne idee tekkis täna. Lülitada telefon peale igat kõne välja. Ja kui vaja helistada, siis jälle sisse lülitada. Geniaalne. Ei, hääletu režiim ei aita telefoni vähem kasutada. Kompulsiivne vajadus sadu kordi päeva jooksul ikka vaadata. Ikka jutumulle, uudiseid ja sotsmeediat. Räme halb on sellest. Nagu joomine. Ainult alko asemel on info. Info on uus alko - ma pikalt juba tsüklis. Katsed meid lahutada on jooksnud liiva, läinud luhta. Ma ju sõltuvuses puhta.

Edasi-edasi. Ei saanud muudmoodi kirjutama, kui panin taimeri poole tunni peale ja katsun selle aja ainult kütta, mis pähe tuleb.

Teisalt on läinud ikka palju paremaks. Vaikselt tuleb tagasi soov midagi teha. Toimetada. Vastata inimeste kirjadele ja kõnedele. Olla osa toimekast maailmast. Mingid sellised ajaaknad on tekkinud. Selle eest olen väga tänulik. Hea vaheldus kuudepikkusele letargiale. On mõned väga head tegevused, mis tundub, et on nüüd harjumuseks saamas. Õues ujumine on juba kindlasti harjumus. Millal ma viimati käisin külmas vees? Eile õhtul. Millal jälle lähen? Ei tea, ei mõtle sellele ega plaani, aga tean, et kui täna ei lähe, siis homme kindlasti. Kui kaks-kolm päeva jääb vahele, siis hakkab juba natuke halb, midagi on puudu. Ilmselt see ikkagi see hea tunne on, mis sinna vette kisub. Ühe minutiga muutub kogu mõtlemisest kokkukäkerdatud olemine värskeks. Külm vesi on tõeline pesu. Puhastab meele. Vähemalt natukeseks. Koos mediteerimisega avaldab head mõju. Ja muidugi kardiotrennid, shuffle ja raggaeton ajavad pulsi üles, kaasneb samuti hea olemine. Kui ma tantsutundi pedaalin, siis on see selline asjalik vajadus - jõuda kohale. Lohistan oma keha ühest kohast teise ja see on natuke tüütugi. Mingi osa minust tahaks tantsima minemise asemel pikutada, tukastada, istuda. Aga see kohaleminek on vajalik. Tund läheb juba kergelt. Siis ei mõtle enam, et kas oleks või poleks pidanud. Siis on tund ja grupis läheb see poolteist tundi lennates. Pärast tundi on hea väsinud olla. Väsinud, aga elus. Koju veereda on hoopis teine tunne kui stuudiosse. Sõit on nauditav, tunnen õhu värskust. Hilissügiseti kargust, alla kümne plusskraadi jahedust. Sageli tibab vihma, aga ka see on meeldiv ja soojale näonahale langedes jahutav. Veidi äravajunud pelgulinna tänavad, lombid, millest saab rattaga laveerides mööda. Soe tänavavalgus, hämarad põõsad ja eemal mõne üksiku valgustäpiga pimedus. Metsatukad paistavad nagu oleks jõudnud kosmoseservani, kottpime põhjamaa öö seisab paigal. Pea kedagi pole. Ometi on linn, rajad, prügikastid, teeviidad, pingid. Ja vahel juhtub, et mõnel pingil istub üksik vanamees või üksteise külge klammerdunud paarike. Sügispääsukesed, värskelt armunud on eriti tore vaatepilt, sest on huvitavas vastuolus aastaaja ja ütleme siis "looduserütmidega". Etteaimatavas ja üha igavamaks muutuvas linnas on värskendav näha midagi natuke kontrastset. See on tohutult lootustandev, kui kokku on saanud koerailm ja armunud paar. Ilmselgelt teevad ühe Tallinna-suguse suure küla elu huvitavaks inimesed. Seda enam, et oktoobrist aprilli lõpuni on liikumist nii vähe. Kirun küll Mustamäe nigelat arhitektuuri, kuid veel õnnetum oleksin Viinis, kus on küll majad nagu kommipoes. Tore, lausa muinasjutuline, aga surmigav. Kõik on paigas ja korras. Ühest küljest ju tore, aga mind ajaks selline kord ja lõpetatud tänavapildis hulluks. Võib-olla sündisin ikkagi õigesse kohta? Vaesesse ja halli, tasapisi uuenevasse keskkonda. Kust on olnud õnne ära käia. Kunagi mitte piisavalt tihti, aga siiski! On millest unistada. Unistuste ja igatsuste leiba veel jagub. Kes soovib? Tulge maitsma, tibukesed, sööma! Ja kedagi ei tule.