Uus aasta oleks nagu nüüd alanud. Peale sünnipäeva. Ma olen valmis. Eile käisin suusatamas. Oli väga äge. Suusk libises hästi. Pidamine oli mega. Ilm oli sulapoolne, aga rada polnud veel liiga jäine. Meeldis väga. Tahaks täna uuesti minna, aga jätan päeva ikka vahele. Võib ju homme minna. Täna tantsutund ka õhtul. Lähen vist raamatukokku tööd tegema. Kirjutama. Kirjutan endale, nagu Tarantino filmitegemise kohta ütles. Teised on ka kutsutud. Kirjutan äkki ühe artikli Teliale. 

Oijah, ikka upun internetti. Tund läinud nagu naksti! Lülitasin nüüd wifi välja. Jube, kui on vaja midagi teha ja endalegi märkamatult läheb kogu vaimne energia kuskil jumal-teab-kus kolades. 

Eile suusatades sadas jäävihma ja kõrgemates kohtades puhus korralik tuul. Metsavahel oli see-eest tuulevaikne. Peatusin, et suusakeppide paela paremini kinni panna. Treener või kellegi isa selgitas midagi kolmele alla 10-aastasele poisile. Lähenes pikk 70-aastane mees, kelle trajektoorile jäi ühe poisi suusakepp veidi ette. Mees lõugas juba eemalt korduvalt ja järjest valjemini: võta kepp eest ära, ma ütlen! Eestlased on vihased. Ma olen ka vahel, aga loodetavasti niimoodi ei karju, eriti laste peale. Hiljem võtsin kerget tõusu, kui vastu tulid veel nooremad tüdrukud, kes proovisid mäest alla sõita. Väga elevil ja vaatasid enda suusaninasid, lootes mitte kukkuda. Üks tüdruk tuli ühest raja servast ja teine teisest. Pidin S-tähte tegema, et nendega kokku ei põrkaks. Üleval isa ütles mulle: noh, said ülesmäge slaalomit sõita, jah? See oli lõbus kogemus. Veider ikka, kuidas meeleolud ja tujud vahelduvad. Lõbu on alati käeulatuses nagu ka viha. Kõik on alati võimalik. Aga alati pole seda võimalik muidugi kontrollida. On, aga ei õnnestu. Tigedus lööb ka ikka välja. 

Viimasel ajal ei vajuta vist arvutiklahve piisavalt. Tähed kipuvad vahele jääma. Kas sõrmed on hommikuti kuidagi töntsimad? Või kirjutan vähem? Selle arvuti klaviatuur ongi väga lühikese sammuga. Pole vaja tugevasti vajutada, aga liiga mugav ei ole klõbistada. Aga saan hakkama. On ka hullemaid aegu olnud. Praegu on mu põhiline ülesanne sisutada päevad kuidagi ära. Küll läheb paremaks. Midagi halba polegi, lihtsalt ei taha nagu midagi väga teha. Huvi puudus. Aga küll see huvi jälle tekib. Kõige olulisem on leida töö või tegevus, mida viitsiks teha. Kuhu pigem tahaks minna, mille kallale asuda. Eks kirjutamine on see mu senine suurimaid armastusi, kuid viimased pool aastat pole nagu olnud enam õiget tahtmist. Aga pole ka unustatud. Iga päev ikkagi mõtlen läbi kirjutamise. Et tahaks. Aga ju siis ei taha piisavalt. Võib-olla ka viimane töökoht pakkus niipalju tekstitööd, et sai küllalt. Vahepeal tundub, et ei oska üldse kirjutada, peab EKI-st iga teist sõna järgi vaatama. Lisaks kahtlused komakasutuses. Varem panin sinna, kuhu õige tundus, nüüd tean, et see sisetunne võib vahel, aga kokkuvõttes ikkagi üsna tihti ekslikuks osutuda. 

Teen väikse söögi ja lähen raamatukokku. Huvitav, kas üliõpilased on tagasi ja loengud jätkuvad? Eelmisel nädalal oli kogu kompleks väga vaikne. 3.90 eest sain suure portsu sealiha riisiga. Väga hea salat oli kõrval. Lihtne porgandisalat oli parem, kui tavaliselt ja teine salat oli punase sibula, hapukurgi ja pehmete köögiviljaribadega. Söön kergelt kodus ja eks siis seal ka. Enne tuleb Prismast läbi minna, sest Maria andis hea soovituse Dumle komme osta. Magusaisu. Teen vist piimateed kaasa. Elame-näeme. 

Süüa, süüa, süüa! Süüa tahaks. Õnneks leidub. Unustasin paar lõiku forelli külmkappi ja nüüd on halvaks läinud. Kolm päeva on liiga palju. See kala oli nii hea. Kuumaõhufritüüris tuleb väga maitsev. Võiks ainult seda süüagi. Paar korda kuus vähemalt. Rimis oli muidugi hea pakkumine, Soome forell. Alati seda pole. Nüüd aga kerge omlett juustuga. Njämm!