Ei leidnud silmatilku üles. Kuskil nad peavad olema. Aga kus – seda ei tea. Öö möödus nii, et ei jäänudki magama, vaid korraks suikudes. Kuulasin saateid. Üksteise järel, nii nagu öö hommikusse tunde veeretas. Kõige meeldejäävam oli Hardo pea kuue aasta tagune saade „Võlumäest“, koos Jaanus Rohumaa ja Mihkel Mutiga. Kuigi helikvaliteet oli üsna kehv, ennekõike segas erineva tugevusega hääled. Ilmselt helimeest polnud. Rohumaa hääl oli liiga vaikne ja Muti oma vali. Ilmselt seetõttu oli raske ka saate najal uinuda. Lisaks oli ka kuidagi selline jonnakas öö. Nüüd, kus päike tõuseb, on öö juba nii kaugel, peaaegu ei mäletagi enam seda kannatust. Ja ega polnudki teab mis kannatus. Teatav rahutus, suutmatus lõdvestuda. Ning omajagu ka tahtmatust. Ei olegi midagi loogilist. Lihtsalt oli selge, et und ilmselt ei tule ja mis siis ikka üle jäi kui tiksuda. Huvitav et kella seitsme ajal, kui oli veel pime, tuli suur erksus. Mul kipub nii olema. Nagu oleks joonud kange kohvi, aga ilma ebameeldiva mõjuta, ärevuseta, lihtsalt mootor käib täiel võimsusel. Meel on erk ja selge. Kui vannituppa minna, siis on selge, et keha justkui magaks, kergelt tuigerdav. Mis siis ikka, tuli ärgata. See oli lihtne. Millalgi tuleb kukkumine, see on selge. Ju siis mu erk, kõige töövõimelisem aeg ongi varahommikul. Enamasti küll magan sel ajal, aga mõtlema paneb sellegipoolest – ehk ei tasuks sel ajal magada vaid kasutada seda kristallselget aega kirjutamiseks. Keskpäevast hakkab päev juba allakäima, just töö mõttes. Tekib hajameelsus ja tahaks minna õue tuulutama, teha midagi aktiivset. 

Kandideerisin tööle, mitu kuud, mitu vooru, jõudsin kolme väljavalitu hulka, kes kutsuti vestlusele, kuid lõpuks siiski jäin välja. Eile, kui sain teada, olin pisut löödud. Aga ega ma ju liiga palju ei tahtnud ka, nii et täna on juba rahu majas. Läks nagu minema pidi. 

Kuna öö on hägune aeg, siis ma ei mäleta, kust mingid laused kummitama jäid, aga ju ikka sealt „Võlumäe“ saatest. 

Sa jahid elamusi, mitte ei ela. Mingi selline lause jäi meelde, kõnetas. Olen seda näinud teiste puhul ja pean ka enda juures tunnistama. Vahel üritan vältida, aga siis jälle lasen endal neid elamusi taga ajada. Olgu need flirtimised erinevate spirituaalsete praktikatega, valimata üht. Hobid, huvialad, mida on palju ja millega ei viitsi kuigi pikalt tegeleda. Mutt ütles Manni suurteost kommenteerides, või ühte tegelast sealt, midagi sellist, et selline olelemine mitte mõtestatud tegutsemine, on umbtee. Küllalt kannatusterohke oma sisutuses. Selline heaoluühiskonna probleem. Ja eks see elu ongi olnud kõigele vaatamata küllalt sisutu mässamine. Vahepeal on valus ja siis jälle igav. Tähendust pole leidnud. Tunnen end suure ja vaikselt vananeva kehana, samas oleksin ikka nagu kuusteist. Surmale kuidagi lähedal. Houellebecq kirjutab sellest tabavalt. Isikliku ja sotsiaalse elu allakäigust Lääneriikides.

Pärast pikka ööd ja mitut hämarat talvepäeva mõjub isegi pool pilvetagune päike nii ere. Tuba kuidagi halastamatult valge. Ikkagi peab magama. Üks unetu öö muudab justkui teiseks inimeseks. Kuidagi kõhe, sest päris palju on oldud oma mõtetega nelja seina vahel.

 

Lugesin kuskilt: soovitud elust lahutavad meid lood, mida endale räägime. 

Nii on. Kasvõi hirm kellegagi tuttavaks saada, kontakti küsida. Mis seal hirmsat on? Ei olegi, aga ometi on see vahel pea ületamatu, kangelaslikku eneseületust nõudev. Selle soovitud kontakti vahel on lugu, mis ütleb, et mulle öeldakse ära, saan haiget, ei ela seda negatiivset vastust üle. Teen ennast lolliks. Niipalju jääb erinevate lugude tõttu, mida jään uskuma, tegemata. Kas pole hoopis see narr? On. Aga soovin anda ruumi ka enda sellele osale, kes kardab. Sel on oma põhjus ja roll mu elus. Siiski, kui seda osa minus pole enam vaja, siis on võimalik ta puhkusele saata. Vabastada see jõud, mis hoiab püsti seina minu ja soovitu vahel. 

Järjekordne lause, mis jäi internetis silma: takistuseks pole loovuse puudumine, vaid internet. Võib-olla olen interneti mõju alahinnanud. Eriti sotsmeedia. Tundub nagu selline väike loll harjumus, mis neelab tohutult aega. Aga võib-olla oleksin palju õnnelikum ja ka tegusam, kui saaks sealt välja, ekraanidest, mis paeluvad ja samas nüristavad. Delfi kommentaariumist olen alati kaarega mööda käinud, aga sotsmeedia postitused ja nende all jooksev polariseerunud vastastikune sõimamine – see tapab. Raiskab elu ja ärritab, tekitab pingsust. Ehk tõesti proovida veelkord kustutada kontod? Olen seda kunagi teinud ja aitas. Arvestatav koorem langes maha ja aega oli kohe rohkem. Mõnda aega on okei ja isegi püha ja puhas olemine. Kuid siis meelitab tagasi. Ei teagi, mis see on, mis meelitab. Vahet vist pole. Lihtne võimalus mingi rahuldus saada. Probleem on selles, et läheb kergesti üle käte. Automaatne tundide möödasaatmine. On ka kasulikku, leian huvitavat lugemist. Tore on suhelda, kirjutada sõpradega. Aga selgelt rohkem on kinnijäämist. Kvaliteetaja vastandit. Mul ei ole midagi ajaraiskamise vastu, kui tunnen seejuures, et olen kohal ja elus. Et on kuidagi huvitav. Nii paraku pole internetis. 

Praegugi tunnen kiusatust wifi sisse lülitada ja vaadata üle Instagram. Teades, et seal pole midagi, ikkagi kisub. Ju see sõltuvus on või vähemalt tugev harjumus, automatism. 

Tänane heaoluühiskond oli suuresti leiutatud juba eelmise sajandi 30ndatel. Võib-olla isegi varem. Edasi on olemasolevat täiustatud ja võimalus heaoluks – elektri mugavusteks, turismiks, telegraafi saatmiseks – oli olemas. Välja arvatud üks asi: internet. 

Kuna ma praegu ei pea töö ettekäändel kontosid omama, siis võiksin äpid kustutada, välja logida. Vaadata, mis saab. Kindlasti oleks rahulikum ja mõnusam. Loeksin rohkem. Päevadesse mahuks rohkem. 

Kuidagi liikusid täna öösel ka mõtted. Loen näiteks enamasti Kristjan Porti artikleid. Need on sisult huvitavad, aga natuke kuivavõitu. Seetõttu on neist veidi raske läbi närida, just pikematest kirjutistest. Tal on palju fakte ja... ma ei teagi, kuidas seda nimetada. Teaduslikku infot, mida ta küll toob lugejani üsna loetavalt, aga mitte nii põnevalt, kui minu meelest võiks. Tekkis silme ette kaks kirjutamisviisi. Üks on ülevaatlik, mõttekäiguline, informatiivne, sisaldades numbreid ja faktide rodu. Selline info kipub väsitama, kui seda liiga palju saab. Võttes aluseks, et meel on pildiline, mitte ideeline või Excel ja lugeja tähelepanukaar üha lühem, siis suurema hulga lugejateni jõudmiseks võiks rääkida läbi lugude – see on see, mis teeb paksud romaanid loetavaks. Võimalus minna läbi teksti antavasse maailma sisse on reaalsem läbi lugude, mitte kuiva info. Port muidugi räägib lugusid, aga nendel on ikkagi kuidagi väike osa. Rõhk on teadusliku artikli-laadis arutlusel, mõttekäigul, mitte piltidel põhineval tekstil. Olen aru saanud, et lugeja kaasamiseks on vaja eriti lihtsat ja lobedat teksti. Muidugi ei saa minna nii lihtsaks, et sisu kaob. Hea näide on kirjanik Bill Bryson, kes annab minu meelest just väga nutikal viisil edasi mistahes teemat. Näiteks raamat „Inimkeha“ on selline, mis on ükskõik kust avades ja lugema hakates põnev. Sama infot võiks edasi anda ka väga igavalt. Ilmselt natuke segane jutt, aga mul on mingi ettekujutus olemas sellest, kuidas soovin kirjutada. Lihtsam on mul seda teha, kui seda sõnastada või veel vähem retsepti kirja panna.