Ma avaldan sulle saladuse, aga vaata, et sa seda kellelegi edasi ei räägi. Värve on rohkem, kui sa näed. Mida sa praegu näed? Halli, valget, musta, jah, pruuni, võib-olla midagi koltunut koguni. Kuid see pole veel kõik. On veel palju muud. On teisi värve. See kõlab praegu uskumatult, aga neid oled sa koguni varem näinud. Ei mäleta? Pole viga – nad tulevad varsti jälle. Võib-olla sul oli hiljuti sünnipäev ja vanatädi käis külas, kaasas kilekott suhkruga kaetud värviliste marmelaadikommidega? Punased, kollased, rohelised? Sellest pole midagi, kui need kommid on juba otsas ja mälupiltki neist on tuhmumas. Mis ma tahan sulle öelda: need värvid tulevad uuesti nagu Scooter Eestisse. Värvid ei ole meid lõplikult hüljanud. Neil on oma rütm nagu rändlindudel, oma asjad ajada. Sisemine struktuur nagu kärgperedel. See, et isa läks, ei tähenda, et ta enam päris kunagi ei tule. Tuleb ikka. Kunagi mitte liiga kauaks. Ja kui ta tuleb, siis võib tunduda, et teda on talumatult palju. Tahaks juba, et ta läheks. Värvidega on sama lugu. Suvi on vältimatu. Külluslik oma roheluses. Ta ei tule kauaks. Ta tuleb nagu armupalavik, aeg läheb selles lõõsas kähku. Ühel hetkel ei suuda uskuda, et on august või september ja värvipalavik on kestnud juba mitu kuud. Aga just nii see on. 

Käisin poes, kust leiab laias valikus mereande, maitseaineid ja külmutatud eksootilisi puuvilju. See oli kolmas kord seal käia. Esimene kord ehmatasin kassas veidi ära, sest leti taga oli naine, keda mäletan nooruspõlvest. Tundus, et ta mind ei tundnud. Ma sain ka alles transaktsiooni käigus aru, kellega tegu. Teine kord läksin poodi teatava ettevaatlikkusega, kohe sisenedes piilusin, kes on kassas. Blondiini asemel brünett. Võisin vabamalt hingata. Täna nägin kohe sisenedes taas heledat peanuppu. Läksin ostma vaid ühte asja ja mõtlesin, et mis seal ikka. Väravad olid minu taga juba sulgunud ja ega muud võimalust polnud, kui teda kohata. Olin viisakas, aga silma vaadata ei suutnud. Suhtlesin, aga vaatasin veidi kõõrdi. Silmkontaktil tekkida ei lasknud. Nüüd tundus, et ta vist tundis ka mind ära. Ta töötas kunagi isa baaris. Saime hästi läbi. Ei teagi, kust see kohmetus nüüd tekkinud. Siis ma olin veel pooleldi laps, hängisin isa töö juures, ei teeninud ise raha. Nüüd on läinud märkamatult 10-15 aastat mööda, kui viimati teda isa töö juures nägin. Midagi hirmuäratavat igatahes oli. Ma aiman, mis see võis olla lisaks pikkadele aastatele, kui polnud näinud ja küsimusele, et kuidas siis juttu teha. Tänane oli igatahes teater. Mitte äratundmise etendus. Eks sel ajal vanemad olid lahutatud ja oli selge, et isa ja ta töötaja vahel oli hea klapp. See võis olla minu fantaasia vili või siis mitte. Vahet isegi pole, sest ilmselgelt ei saanud tegu olla petmisega, kuid võib-olla sealt siiski midagi jäi, midagi mille vahel mul on alateadlikult täna olla ebamugav. Aga küllap pigem ikkagi need aastad, mis mööda läinud. 

Sõuan edasi. Päev tahab edasi minna. Kohustused ootavad. Teatud toimetused, mis on parem ära teha, muidu on nad homme taas kuklasse hingamas. Uuuh, uuuh, puhuvad põhjatuuled. 

Ilm on taas sulale pööranud. Peab ütlema, et kui talvel troopikas ei käi, siis on need nullkraadised ilmad peale pakast otsekui kevadised. Meeldivalt jahedad, kuid siiski pigem soojad. Kindaid pole ilmtingimata tarvis. Nahk pükste all ei lähe külmaks. Jope all on vaat et palav. Alajaama alam.