Magasin pregabaliiniga mingi üksteist tundi. Korralik talveuni. 

Nägin rõõmuga, et mu kooliõe film „Elu ja armastus“ on valmis ja jõuab sel nädalal kinno. Tuleb minna, lähen hea meelega. 

Tänaste kohustuste laviin vajub meelde. Hõivab meeled, loob pingeseisundi. Hea koht, kus joogat praktiseerida. Lõdvestumist. Normaalne teadvuse pingsus. Selline termin. See peaks olema siis see tasakaalupunkt, kus on piisav lõdvestus, aga ka vajalik pingsus, et päris magama ei jääks. Selles seisundis on võimalik süveneda ja tekib selline tüüne olemine, kus on võimalik tajuda iseennast, näha ja tunda ruumi. Praegu ma kirjeldan, aga seda ise praktiseerides saab see läbi kogemise selgeks. 

Magasin nii pikalt ja olen sellest rohust veel uimane, kuigi kell on üks päeval. Samas ega pole kahju magada talvekuul. Puhata. Et jõuaks suvel mängida. 

Ei edene täna see kirjutamine. Panen siis hoogu juurde, kuidas teisiti saakski? Juurde, juurde, juurde. Mis veel on öelda? Ei seda mina tea. Mis veel ütlemata? Ei sedagi tea. Tuleb juua teed. Kohvi. Ei. Kohvi juba jõin. Korraks mõjub hästi ja siis tapab täitsa ära. 

Olen täna hommikul köhinud päris korralikult. 

Vares maandus akna taga oksal. Mulle meeldib, et puud on akendele päris lähedal. Võin vaid unistada ajast, kui need roheliseks lähevad. 

Eile käisin elu esimeses hip-hop tunnis. Oli väga äge. Hea õpetaja. See on eriliselt äge, kui on õpetaja, kes surub piisavalt, aga ei tapa päris ära, kellel on silmad lahti, märkab, kuidas grupp õpib ja reguleerib intensiivsust vastavalt sellele. Eriti oluline on ka see, et õpetaja näeb, kui õpilased vajavad tehnika osas täpsemat selgitust ja et ta oskaks seda liikumise mehaanikat õpetada. Õpetajad, kes seda ei oska, võivad kakskümmend korda järjest näidata, kuidas nad mingit väikest detailset liikumist teevad, aga see ei pruugi ikka välja tulla, sest ta ei oska edasi anda, kuidas ta seda teeb. Hea õpetaja ütleb vahel ühe lause, mõne metafoori või juhib tähelepanu, kus peaks olema tasakaal selle liigutuse tegemise ajal, ja kohe õnnestub järgi teha. Ma pole küll õpetaja rollis olnud, aga arvan, et kunagi ei saa süüdistada õpilasi. Sest õpilased tulevad tundi vabatahtlikult ja kui õpetaja pole tasemel, just õpetajana, siis tekivad probleemid. Muidugi olen nõus, et tunni ajal telefoni vaatamine või nutikella võiks olla keelatud, nagu mõni õpetaja seda nõuab. Õpetaja pole ka lihtne olla, sest õpilaste motivatsioon on erinev. On neid, kes tahavad võimalikult rasket tundi ehk tegelikult võtta maksimumi tunnist. Enamik tahavad aga vähemalt paaristantsu tunnis, et poleks raske. Et pääseks kergelt, oleks lõbus jne. Selle pinnalt tekib teatav konflikt. Kui õpetaja missioon on õpilastele midagi päriselt selgeks õpetada, mitte iga asja eest takka kiita ja tegelikult loobuda õige tehnika edasi andmisest, siis tuleb vahel mõnda asja teha uuesti ja uuesti kuni see pole enam nii lõbus ehk siis tuleb tööd teha. Pusida, vahel vihastada, sest ei õnnestu. Ma eelistan igal juhul seda, kui õpetamist, kus õpetaja õieti ei näegi õpilasi, ainult kiidab ja läheb edasi. Teeb oma tunni ära. Kõige hullem on see, kui õpetajad tantsivad omavahel, samal ajal, kui õpilased proovivad teha uut liikumist. Siis nad ju isegi ei näe, kuidas läheb. Ja loo lõppedes küsivad õpilastelt, et kas on küsimusi ja et kuidas läks... Minu meelest ikka õpetajad peaks nägema ära, kas tuleb välja või mitte. Muidugi on ka õpilaste küsimused omal kohal, aga ma ju ei tea alati, kas ma teen õigesti või mitte. Ja kui ei tee, milles siis asi. Ma maksan õpetajale selle eest, et ta annaks edasi oma parimad teadmised ja näeks, mis tunnis toimub, mitte ei teeks tundi automaatpiloodil. 

Eks see ongi, jah, tasakaalu hoidmine. Kuidas mitte esitada õpilastele liiga kõrgeid nõudmisi nii et tund ainult tööks muutub ja kuidas ka mitte iga asja eest kiita ja edasi minna, kui see pole tegelikult siiras või ei vasta tegelikkusele. Hea õpetaja kiidab väikeste edasiminekute eest, et õpilastel oleks motivatsiooni ja nad märkaks enda arengut, kogeks tunnustust, aga nii nagu jagab väikseid kiidusõnu, nii jagab ka väikseid õpetussõnu, kuidas paremini saab. Arvatavasti paljud õpetajad seda ka tahaks, täiesti aruasaadav, et alati ei tule see nii välja. Nii nagu ettevõttes, osakonnas või tiimis algab kõik juhist, nii on see ka tantsukoolis. Olen nüüdseks näinud päris paljusid õpetajaid ja hea õpetajaga toimub areng väga palju kiiremini ja valutumalt. Nii et pigem võtta vähem tunde hea õpetajaga, isegi kui need on kallimad või tuleb sõita teise riiki, kui käia rohkem õpetaja juures, kes tegelikult ei õpeta suurt midagi.