Poleks arvanud, et nädal on möödas. Aga on. Muide, seitsmepäevane nädal olevat kehva disaini näide – midagi pole võimalik teha üle päeva. No on, kuid sel juhul mitte samadel nädalapäevadel. 

Eile ei tulnud und. Muidu viimasel ajal on unega hästi, aga näe, ikka juhtub, et ei tule. Ootasin voodis hommikuni. Kui lõpuks jäin magama, siis oli uni väga magus. Panin äratusi kinni. Nägin unesid. Üks uni oli mingist kanasupist, mida maitsesin. Sellega seoses meenub tänane söögiplaan – köögivilja püreesupp. Tuleb kindlasti hea. Ilm on hall. See on raske, kui veebruaris on üle pika aja ilus päikeseline päev, mis süstib energiat ja lootust, ning sellele järgneb lootusetult hall, rõhuvalt madal taevas. Hirmsavõitu olukord. Peab jälle kodust pagema. Eile olin veendunud, et hakkan iga päev lihtsalt matkama. Juba üleeile, kui ujumast tulin, istusin Kopli trammile, sõitsin lõpp-peatusesse. Kõndisin sealt läbi Kase pargi tagasi. Sadas pisikest vihma. Kuigi hämar, oli näha, et need üksikud inimesed, kes vastu tulid, julgesid liikuda. Eluheidikuid, nagu neid kunagi nimetati, ei näinudki. Sõle otsas Maximas oli kaks joodikut, aga need kaks sõpra olid pigem koomilised. Lühem oli asjalikum ja üritas teisega, pika ja kõikuvaga, dialoogi pidada. Talvel näeb joodikuid ikka pigem poes, kus mujal? Joomisest haprana ei taha väljas külmetada. Ostsin järgmisest, Stroomi Maximast vastlakukleid ja kõmpisin ranna poole. Sõin pirukaid ja kukleid kuni süda läks pahaks ja polnudki enam suuremat tahtmist jalutada. Läks raskeks. Võtsin rannaparklast rendiauto ja sõitsin läbi tühja tööstuspiirkonna koju. Magasin kenasti. Liigagi kaua. 

Eile otustasin uuesti minna väiksele rännakule. Sõitsin rattaga Paljassaare randa. Lukustasin ratta. Päike oli loojumas. Tegin jalgsi poolsaarele tiiru peale. Kui jõudsin tippu, tunnistasin tugevat tuult, ilusaid pikki laineid ja kaunist oranži päikeseloojangut. Nii see oli. Tuul ja küllaltki külm ilm hoidsid kohalolu. Samas polnud ka selline näpistav külm, dressipükste ja pika talvejopega oli väga okei. Libedavõitu, kuid seda ainult paiguti. Teistes kohtades tundus kruusatee täiesti kuiv. Huvitav, et need alati vesised alad seal poolsaarel, neid nägin vist esimest korda jääkaane all. Ei tea, kas oleks kandnud? Oleks huvitav olnud üle nende muidu läbipääsmatute alade minna, kuid olid pime ja polnud tahtmist proovida. Tean kui kiiresti võib läbi jää vajuda. Sügav seal muidugi pole, aga märgade jalgadega kilomeetreid vantsida ja siis veel rattaga pool tundi koju sõita? Ei-ei. 

Täna on uus päev. Kas tuleb uus matk? Eriti ei taha, aga kodus ma ka olla ei suuda, see on selge. Kodu ajab hulluks. Aga näe, eile olin tunde õues, und ikka ei tulnud. 

Võtan täna uue matka ette. Kui aega jääb, õhtul on tantsutund. Tasub minna, olla veidi sotsiaalne. Pärast on harjutuspidu – ehk jõuan sinna ka. 

Teine uni, mida ma ennelõunani tukkudes nägin. Suvi. Sõitsin kuskil Õismäe kandis. Seal olid paar söögikohta, kus küll head sööki ei saanud. Pigem nagu mingi kastrul kuskil nurgas. Edasi olin Nõmmel ja astusin vanematekoju. Isa tuli välikamina juurest, polnud üldse tema ise. Naeris leebelt, kallistas ja suudles põsele. Lasin sel juhtuda, sest midagi halba ju polnud, aga ometi oli see nii veider, vaevu talutav. 

Ma ei saa ikka sellest hallist taevast lahti. Miks ma üldse ilmale niipalju tähelepanu pööran? Häirib, kui teised seda teevad, pidevalt telefonist jälgivad mitu kraadi on ja mitu homme tuleb. Ometi ma ei saa ise ka sellest üle ega ümber, just Eestis. Indoneesias näiteks oli iga päev ja öö põhimõtteliselt sama temperatuur. Halba ilma polnud. 

Dönte „Mere äärde“ on väga täpne ja haarav. Ilmselt huvitav just oma tuttavlikkuse poolest. Tegevuspaik on Põhjamere saar. Võiks samahästi olla Saaremaa. Vana aja elu on lõppemas, kohalikke veel on, aga saarele annab hingamise supelsakste hooaja rütm. Ma loen küll aeglaselt. Kui loeks rohkem, loeks ka kiiremini, aga näiteks seda raamatut ma loen keskendunult. See tähendab, et mõte ei hulgu mujal, ometi loen lauseid mitu korda üle. Seal on palju, mida õppida. Napp ja täpne jutustamislaad. 

Vahel tundub, et ma olen sisuliselt surnud. Selles sügavas talves ma ei tunne, et elaksin või oleksin mina ise. Nii praegu on. Pole mina ise. Vaatame, mis edasi tuleb. Kui midagi usaldada veel saan, siis teekonda. 

Kellelt just eile lugesin, kuidas elu on surm? Pidev laialivajumine, lagunemine. Kui miskit püsiks koos, oleks kontrolli all, siis oleks see juba topis. Seega elu tunnus ongi pidev kustumine ja tärkamine. Kõik, mis kallis, kaob nagu liiv käest.