Uus päev, uus matk. Täna küll kohtumisele. Lõunale. Pole ammu käinud ärilõunal. Ega ta seda polegi. Vähemalt sain eile paremal ajal magama ja täna üles ikkagi veel hommikul, 10 ajal. Kunagi kui Nõmmel elasin ja Pääsküla pood veel tegutses, sain soojaletis töötava proua tädikese käest võtta. „Mis tere hommikust?! Suur lõuna juba,“ kutsus ta korrale. 

Neetud kohv kipub mõjuma neetult halvasti. Kunagi see nii polnud. Nüüd aga tuleb mingi turbulentne ärevus. Hommikul tundub kohv väga vajalik ja on meeldiv juua, aga kümme minutit hiljem hakkab vastik. 

Eile pärast tantsutundi viitsisin sõita trammiga südalinna ja käia harjutuspeol tantsimas. Kahjuks viitsin liiga harva minna talvel kella üheksaks õhtul kuhugi, aga kui juba kohal olla, siis on uskumatult äge. Palju ikka nädala sees, eriti esmaspäeval midagi toimub? Seal aga on ruum rahvast täis, on palav nagu suvel. Juba paar tantsu võtavad naha märjaks. Inimesed naudivad. Enamasti. On ka neid, kes teevad esimesi tantse ja nad on enamasti päris närvis, sest ei oska palju. Aga huvi ja elevus on võitu saanud ja nad on kohale tulnud, ennast ületanud. Sellest polegi või ei oskagi midagi pikemalt rääkida. Tants on omaette keel ja on mõeldud tantsimiseks, mitte sellest rääkimiseks. Kuidas ikka tantsust huvitavalt rääkida. See on nii füüsiline ja paaristantsu puhul kahe inimese vahel toimuv keemia ja kohanemine. Hea tantsu puhul mõlemad partnerid otsivad seda kolmandat, eeterlikku miskit, mis saab toimuda, et tants õnnestuks. Seal kohtuvad tehnilised oskused, aga ka oskus lõdvestuda, hingata, tajuda partnerit ja musikaalsus. Viimane ei tähenda mingit erilist annet, vaid tähelepanu pööramist muusikale. Kõigi muude ülesannete juures, mis tantsus on, näiteks kasvõi see, et kitsas ruumis kellelegi otsa ei põrkaks, on oluline kuulata muusikat, mitte võidelda muusikaga. 

Täna on uus tantsutund. Teine stiil. Teine asukoht. Ilmselt tuleb ikka kasuks proovida ka teisi tantse. Shuffle on rohkem trenn, aga grupitrenn ja kuigi ilma partnerita, siis koostegemise rõõm on seal vägagi olemas. Tund aega möödub märkamatult. 

Viimasel ajal olen saanud päris palju tasuta asju. Neid, mida kasutan ja päriselt on vaja. Kõik vist algas mikrolaineahjust. Sellest on ilmselt üle aasta, kui mitte kaks, kui esimese korruse naaber oma uuni kiitis ja pakkus mulle ühte, mis tal oli üle. See oli karbis ja tundus uus, kuigi uks on sellel veidi väändunud, nii et töötades on mul kerge hirm, et äkki surmav kiirgus pääseb sealt välja. Õnneks ma kasutan seda ikkagi väga harva. 

Aasta jooksul olen saanud veel voodi, kuumaõhufritüüri... kindlasti midagi veel. Eks ma olen ka ühtteist ära andnud, aga mitte vahetuskaubana. Näiteks kõrvaklapid läksid vennale, sest sain need kingiks, kuid vajutasin liiga tugevalt ümber kõrvade, surudes prillisangasid ebamugavalt pea... sisse. 

Tuleb hakata kohtumiseks valmistuma. Kuidagi kõledalt vaiksed on need hommikud kodus. Päevad kodus. Steriilne värk. Suhteliselt vaikne, ei mingit elu. Kuulen nüüd enda peas kõiki meditatsiooniõpetajaid, kes hindavad eraldatust kõrgelt ja soovitavad seda ka teistele – kui oled andnud ära oma panuse maailmale, elusolendite paremale järjele aitamiseks, siis taandu vaikusesse puhkama. Kodu on paik puhkamiseks. Ajahn Brahm, munk, keda olen viimasel ajal palju kuulanud,  imestab, kuidas vahel ehitatakse kaunis kodu, kuid vabal nädalavahetusel pagetakse esimesel võimalusel kuhugi mujale. Tal on palju häid ütlemisi. Näiteks minnalaskmisest – ka see on tegevus ja sellega ei peaks liiga palju higistama. Mitte letting go, vaid letting be. Pole vaja mõtteid kui kärbseid laiali vehkida. 

Tänane sai siis nii. Vaatame, mida elu toob. Vahel ikka tuleb meelde, et elu on nii eriline. Miski, mis röövib hingerahu pole seda väärt. Elu ise on väärtus ja kui osata seda hinnata, siis pole kunagi midagi valesti. Pole vaja tegeleda.