Mis on see, mida ma enda kohta avaldada ei tahaks? Mu mõte on aeglane. Ma olen haiglane. Haige. Köhin nagu hobune. Väsinud on olla. Tahaks tegelikult elada. Minna keeletundi. Pärast tantsima. Aga vist pole hea mõte. Tantsimine kindlalt mitte ja keeletunnis köhahoogu pole ka mõtet taluda. Õue tahaks siiski minna. Jalutada kasvõi. Elada. 

Ma ei tea, kas kõige olulisem on õnnelik olla. Kes see ikka on? Aga kas peaks õnne jahtima? Ei usu ka seda. Et see õnnestuks. Aga kes teab? Mitte keegi. Kes teab... 

Riik võib ju olla heade majandusnäitajatega. Elukvaliteet võib olla hea. Äkki on riik isegi õnnelike riikide tabeli topis, kuid mis see loeb, kui on näiteks sügavamat sorti depressioon? Küll aga on optimism, vaatamata raskustele, üks ilusamaid asju.

Jõin ingveriteed ja köha vaibus. Olen apaatne. Aeglane, loid. Mis teha? Ei teagi. Mis vaja teha, seda tean. Eks tuleb tegema hakata, mida muud? Ärkasin kell kaheksa, aga olen siiani, lõunani ainult mingis infojões istunud. Mäletan Indoneesiast, kuidas on jões kivide vahel lösutada. Jõgi voolab, hüpnotiseerib, lükkab vastu kive. Kui leiad hea koha, siis seal ongi hea, nagu massaaž. Enam välja tulla ei taha. Lõpuks ikka, aga pool tundi võib julgelt jões veeta. Ja pärast on hea. Rahulolu. 

Eile läksin rattatiirule. Naabermaja ees vajus 40ndates mees välisukselt tagasi vastu maad. Jäi selili tõmblema ja oma kukalt vastu betooni lööma. Peale ühe 10aastase poisi, pakun, et Pakistanist, polnud kedagi näha. Panin ratta kõrvale ja vaatasin ta avatud silmi ja tõmblevat keha. Panin ta peast tulnud mütsi talle pea alla. Maas vedeles ta telefon ja pakk Theraflu pulbriga. Helistasin kiirabisse. Hämmastav, kuidas kriisiolukorras aju tööle hakkab ja tajud erksaks muutuvad. Tegu oli päris avara kohaga. Maja ees oli küllalt suur roheala. Kuidagi oli ilma vaatamata ja väga kiiresti selge, et kas kuskil on keegi või mitte. Ei olnud. Peale poisi, kes oli väliselt justkui rahulik ja lõdvestunud, aga nagu hiljem mõistsin, siis suures segaduses. Ta ei teadnud, mida teha, kas ära minna või mitte. Tegi ebaloogilisi samme ühele- ja teiselepoole. Õnneks ta oskas öelda majanumbri ja tuli appi meest küljele keerama. Mehe pea oli kehast allpool, trepiastmel, ja otsustasin ta küljele keerata. Suust jooksis verenire ja lahtistes silmades ei olnud mingit infot. Telefon maas helises. Võtsin vastu. Rääkisin korraga kahe telefoniga, dispetšeri ja telefoniga, kuhu ilmus venekeelne Mama. Mees, kes rääkis oli segaduses. Uuris, kellega ta räägib. Küsisin vastu, et kellele ta helistas. Imestasin pärast, kuidas ma suutsin olla rahulik ja rääkida korraga kahe telefoniga, mis muidu oleks väga stressirohke ja isegi ärritav. Seda enam, et mehe isa, kes teiselpool toru, oli Võrus ja ja ei rääkinud eriti eesti keelt. Lisaks oli ta arusaadavalt ähmi täis ja rääkis segast juttu. Palus, et ei jätaks meest õue. Andis ebavajalikku infot korteris olevast karbi sees televiisorist, mille nad olid pojale toonud. Siiski õnnestus saada ta nimi ja isikukood. Mõne minuti pärast oli mees rahunenud ja kiirabi jõudis kohale. Sõitsin rattaga edasi ja emotsionaalne laeng avaldus veidi aja pärast. Selline irratsionaalne pulbitsev emotsionaalne seisund. Umbes poole tunniga läks see üle ja võtsin juhtunut kuidagi kergelt. Umbes nii, et midagi loodetavasti kasulikku ka päevas tehtud. Ratsionaliseerimise abil emotsiooniga toimetulek. Hiljem kodus ei mõelnud enam juhtunule. Kuigi hetkedeks ikka. Tulid pildid ta paigal seisvatest silmadest, samal ajal kui keha vappus ja pea vastu trepiserva vasardas. Need silmad jäid selgelt meelde. Õhtul kui magama hakkasin jääma ja podcast lõppes, liikusid mõtted uuesti sellele mõneminutilisele stseenile ja emotsioon hakkas üles kruvima. Aga ei midagi hullu. Varsti jäin magama. 

Huvitav, sest samal ja eelmisel päeval kuulasin pikemat saadet kehapsühhoteraapiast, kus oli juttu närvisüsteemist ja selle toimimisest. See kogemus omal nahal haakus saates räägituga. Selline uskumatu kogemuslik läbielamine peale teooriat. Kuigi õnnetu lugu, siis ometi ka õnnelik ja kokkuvõttes oskan tänu tunda. Muidugi on üleval veel ka teatud määral muserdust.