Nägin unes, et olin kas kuskil koolis või tööl. Vahet pole, nagunii mingi veidi ebareaalne sündmuspaik. Polnud nagu klass, aga midagi sinnapoole. Õpetaja ja õpilased vist olid. Kohati oli nagu töökoht. Järgmisel hetkel olin enda kodus ja teises toas töötas minu kolleeg eelmisest töökohast. Kui ta oli ära läinud, siis ilmus välja järgmine. Sain aru, et üks mu korteri tubadest ongi kontor, kuhu võib keegi ilmuda. See oli okei. Ma ise olin vist ikkagi vabakäigu peal ja tunnetasin seda vabadust. See unenäostseen võib-olla sümboliseeris mu vabakutselisust. Võin minna ja tulla. Pole lepinguga kinni. 

Seejärel juhtus midagi veel. Olin õues. Tegin vist mingit puutööd või midagi sellist. Korraga oli seal Märt Avandi, kes kirus oma rolli, käes oli mingi kostüüm. Umbes nagu maskotikostüüm. Oli vihane oma töö peale ja tõmbas kostüümilt karvase pea ära. Minus tekkis äkkviha, et kuidas nii saab! Veidi hiljem, veel unes, analüüsisin seda ja meenutasin oma tööd Õllesummeril maskotina. Tatsasin lastealal. Kostüüm oli hiigelsuur. Mäletan, et oli hästimakstud ja tore töö, aga vahel lapsed sikutasid ja suvepalavuses oli kostüümis ikka eriti palav. Mõistsin Avandi frustratsiooni ja oleks tahtnud pea talle sülle panna, nutta. Vabandust paluda. 

Ajaloo kõige värvikam tippkorvpallur Dennis Rodman. Sattusin ta Instagrami lehele ja selgus, et tal on oma veibiseeria ja ka omanimeline vein. See oli korraga üllatav ja samas ei olnud ka. Kui juba kord olla väga ekstravagantne läbi oma elu, siis saab mingi hetk kõike teha. Miski pole liiga ootamatu või üllatav. Kõik on lubatud. Samas mingid uksed vist ikka sulguvad ka. Ma ei kujuta ette, et oleks näiteks väga ropu suuga stand-up koomik, kes õhtuti esineb hämarates baarides ja kirjutab sotsmeediasse nalju, mis mingit osa inimestest välja vihastavad, teisi naerma ajavad. Ning samal ajal oleks näiteks terapeut oma kodulehega, kus saaks vastuvõtte broneerida. Avaldaks võib olla oma mõtteid sel teemal teise konto alt. Võtaks avalikkuses sõna. Ehk siis päris kõike ei saa vist ikkagi teha. Saab, aga teatud asjad ei käi kokku. Kui rokkbändi solist räägib kokaiini tegemisest või on intervjuud andes kergelt purjus, siis on see okei. Psühhiaater või miks mitte ka perearst ei saaks seda endale lubada. Kujutan ette, et ka profisportlane, kellel on sponsorid taga, ei tohiks sotsmeediasse postitada videot, kus ta nädal aega pärast jaanipäeva sõbra aiabasseinis tsüklis on. 

Köhin ja köhin. Suus on talumatu metallimaitse. Kodus olemine käib ajudele, aga mis teha. Midagi polegi teha. Kui homme saan tantsutundi, siis on hästi. Praegu tuleb puhata ja kosuda. Joon liitrite kaupa ingveri, sidruni ja meega teed. Muud väga ei oskagi teha. Püüan kohustustega toime tulla. Midagi teha. Panen kanasupi tulele. See peaks ka vast organismi toetama. Äkki õnnestub lugeda. Juhe hakkab kokku jooksma. Kui läheb keeruliseks, siis saab alati natuke jalutada. See aitab vaimselt. Jalutades saab ka kiiresti selgeks, et olen ikkagi haige, pikalt ei taha õues olla. Tavapäraselt jalutaksin mitu tundi. Meenub, et kunagi kui lugesin prantsuse eelmise sajandi kirjanikke, siis nende ja nende tegelaste hulgas oli rahutuid, kes unetuna mööda Pariisi tänavaid tallasid, suutmata oma kambris püsida. Ma ei ole sellele varem mõelnud, aga olen samasugune. Oma tutvusringkonnas ma ei ole kuulnud, et keegi kurdaks selle üle, et ei suuda kodus olla. Tegelikult on öeldud küll, kui peab mitu päeva kodus olema. Et see on nüristav. Mõnedele sobib. Ja paljud peavad nagunii kuskil tööl käima ja ära olema suurema osa päevast. Siis on loomulik, et on okei kodus ka olla mõni tund enne uinumist. Ma aga töötan kodus, puhkan kodus, loen kodus, teen süüa kodus, olen haige kodus, passin tühja kodus, vaatan filme kodus, vastan meilidele kodus, „suhtlen“ sõprade ja tuttavatega kodus. Kodu on imeline, aga kui seda saab liiga palju, ja minu puhul saab kiiresti liiga palju, siis tekib probleem.