Täna on tegemisi, on kohustusi. Asju, mida tahaks kaelast saada. On ka aega. Uni läks juba kella kuuest. Päikeseline hommik kutsus õue. Tundsin ennast juba täitsa normaalselt. Kujunes pikem jalutuskäik. Jõudsin otsapidi Nõmmele, kus taandus vali sõidukite müra ja esiplaanil siristasid linnud. Veidi kevade lõhna. Veidi veel lund. Kui ma ei näe just und, siis kätte jõudnud kevadetund. 

Tuleb kandideerida töödele. Töötukassa jaoks. Äkki õnnestub ka leida osalise tööajaga midagi. Siis on töötukassa rahul ja ma saan lisaks toetusele midagi ametlikult teenida. Pole ju halb mõte. Töökuulutusi tuleb aina juurde. Talvel tundus, et ei olegi kuhugi saata. Nüüd tundub, et inimesed liiguvad, ettevõtted värbavad. Kuna ma olen pannud filtri, et meilile tuleksid reklaamialased töökuulutused, siis tuleb ka kogu müügivaldkond, sealhulgas meeletult teenindaja töid kaubanduskeskustes. Kaubanduskeskuses tööd ma väldin iga hinna eest. Esiteks ei kujuta ette, mida ma seal teeks. Teisalt... ah, neid põhjuseid on niipalju. Ma väsin kaubanduskeskuses kiirelt ära ja mulle ei meeldi, kui ma ei näe õue ega saa seal olla terve pika päeva jooksul. See selleks. Tuleb keskenduda sellele, mida mul vaja, mis sobib, mis meeldib. Suunata energia sinna. 

Ootan põnevusega kehapüshhoteraapia teise aasta kursust. Mais algab. 

See on veider, kuidas haige olles enesetunne võib kõikuda. Mõnikord on ühtlaselt kehv, aga praegune haigus, kuidas seda kirjeldada. Võib olla päris kehv ja jõuetu, kuid järgmisel hetkel jälle justkui täitsa terve. Muidu poleks jalutanud pikalt. Eile õhtul oli selline keskmiselt kehv. Magasin ka ainult 5-6 tundi. Ometi oli ärgates hästipuhanud tunne. Jalutades oli jaksu. Mõtlesin õues matkaplaane. Avastasin, et aprillis saaks ju telgiga täitsa juba minna kuhugi. Oleks ainult soojemat ja kergemat magamiskotti vaja. Praegune on üle 20 aasta vana. Ilmselt on kergemaid ja soojemaid müügil. Paar aastat tagasi käisin rattaga mais Hiiumaal. Olin ühe öö telgis. Päeval ladistas, kohe terve päeva. Sellest polnudki lugu, kuid öösel langes temperatuur nullini. Magasin väga kehvasti, lõdisesin. Pole kindel, et mul soe pesu üldse kaasas oli. Nüüd aga on olemas täispuhutav, kuid ülikerge ja väike lebomatt. Kui õnnestub soetada kerge, kuid soe magamiskott koos siselinaga, siis peaks ka null kraadi ilusti üle elama. Võib-olla leiab ka Matkafoorumist. Siis võiks aprillis täitsa minna juba kuhugi. Rattaga või ilma. Mõtlesin Hiiumaa ja Kääriku peale. Matkata ja olla mõni öö eemal. 

Meenus, et olin tookord Hiiumaal oma suvise magamiskotiga. Talve omaga poleks mingit jama olnud. Suvine on ikka väga suvine. Seetõttu hakkas ka riietes külm. Äkki mu talveoma ikkagi veab veel välja ka kevadised ja sügisesed telkimised? Ega ta nii raske ka pole. Uus sulekott on ikka päris kallis. Pigem soetada siselina juurde. Aga selle talvisega ei tohikski külm olla enam. Ainult raske on ta ja võtab palju ruumi. Aga mis seal ikka. Saadi vanasti veel raskema varustusega hakkama, saan ka nüüd. Ega niipalju seda telkimist ka pole. Paar korda aastas heal juhul. 

Nii see on, et kevad kutsub õue. Ei tahakski enam muud teha. Toas ei taha olla. Seda ei taha kunagi. Ei talvel ega suvel. 

Kõndisin lapsepõlvest tuttaval metsaalusel ja tundsin, et vist on tõesti liiga palju mälestusi Eestis. Las nad olla, aga viimasel ajal on üha selgemalt tunne, et oleks aeg mõnda aega mujal olla. Jah, mulle meeldib ka siin ja ega täpselt ei teagi, kus rohkem tahaks viibida, elada, aga tahan seda kogemust. Isegi kui see lõpeb aasta, kahe või viie pärast valikuga Eestis elada. Enne on vaja ära olla. Millal siis veel, kui mitte praegu? Korter välja üürida ja matkama. Äkki õnnestuks? Äkki tudengid tahaksid ka sel suvel tulla? Peab uurima, tavaliselt selgub see kuskil mais. See oleks mugav variant, sest saaksin ise sees elada. Eks paistab. 

Aga Hiiumaale tuleb minna enne hooaega, enne jaanipäeva, kindlasti enne. Siis on seal see, mida kõik otsima lähevad juulis, leides eest häirivalt palju karavane. Matkaautod randades reas. Eks vaikseid nurgataguseid leiab ka, aga mäletan selgelt, kuidas käisin Kassaris, siis oli juba suvi. Kitsa asfalttee ääres oli tihe liiklus. Kiviklibusel rannal oli pargitud ridamisi automaju. Leidsin siiski ühe mõnusalt privaatse koha põõsaste vahel. Käisin õhtul veel ujumas, oli vaikne. Kuid pimeduse saabudes parkis mu telgi vaatevälja üks hollandi pere. Kui telgis varahommikul palavaks läks ja ujuma läksin, oli veel päris vaikne, kuid juba olid mõned pered ennast randa sättinud. Hilisõhtusest inimtühjast rannast polnud jälgegi. Kisasid lapsed ja kriiskasid vanaemad. Ujusin vette ehitatud tornini ja hüppasin alla. Sain aru, et olen keset suurt suvitamist. Pakkisin ja matkasin edasi.