Aprilli lõpp. Kuskil märtsis hakkas aeg kiiremini minema. Jooksma, lippama. Eile olin täitsa voodihaige. Nädalavahetus tegi oma töö, mõjus kuidagi eriti raskelt. Magasin mitu ööd väga halvasti ja siis tuli otsa isa sünnipäev linnast väljas. Lõbus maalabrakas. Ei joonudki nii palju, aga mõnikord on vähesest juba eriti halb pohmell. Aitasin ennast hommikul paari õllega. Et pohmelli peletada pidin mõne veel tegema. Aga pohmell hakkas ikka järele jõudma. Jõudsin linna, üsna purjus. Võtsin kodus veini peale. See pettis ära, magama minnes oli täitsa mõnus. Tundus, et kavaldasin pohmeluse üle. Magasin hommikuni. Ärgates olin lihtsalt väsinud. Kell oli seitse. Suutsin paar tundi üleval olla, siis tuli suur uni. Magasin veel mõne tunni, keskpäevani. Siis oli juba päris halb. Aga otsustasin toimetustega pihta hakata. Tunni jooksul läks enesetunne väga sitaks. Õnnestus uuesti magama jääda, õnneks. Nii olingi õhtuni voodis. Õhtuks hakkas juba toas olemine painama. Kardinad olid ees. Aken lahti, kardin õõtsus kergelt tuules. Pikutasin palatis. Valutasin konte. Kuigi jaksu polnud, siis leppisin L-ga kokku rattatiiru. Sõitsime kaks ja pool tundi. Käisime Harku metsas. See mõjus hästi. Midagi raskemat poleks jaksanud ette võtta. Kuigi see on selline linnamets, mulle liigagi tuttav, et seal midagi uut avastada, siis mõjub ikkagi hästi. Männilõhn, kanarbik, sammal, puud. Magistraalteede ja rehvimüra mittenägemine ega kuulmine. Mõni lind vidistamas. Kergliiklusteedele on ilmunud inimesed. Mitte enam ainult vanemad inimesed, kes talv läbi rattaga või jalgsi rühivad, vaid ka nooremad, spordiriietes. Sörkimas, kõndimas. Soojemad ilmad meelitavad välja inimesed, keda muidu ei näe. Talvega läheb meelest, et inimesi üldse elab nendes Tallinna majades. On ainult majad ja autod. Nüüd on ka inimesed.
Lähen varsti raamatukokku. Natuke tööd oleks vaja teha. Reedest saati olen olnud töövõimetu. Teinud muid asju. Täna on jälle võimalik toimetada. Kuigi produktiivsus on endiselt igal juhul väga madal. Vähe on asju, mida viitsin teha. See kirjutamine siin on üks nendest. Rattaga sõita viitsin samuti. Praegu on aga vaja mõelda, kuidas raha teenida. Lisaks tundub, et oleks vaja teha kaine periood. Joomine teeb jube laisaks. Ei meeldi ma endale sellisena.
Lisaks niutsub hing reisimise järele. Keskkonnavahetuse järele. Tahaks olla teistes köökides, teistes kliimavöötmetes. Ennekõike teises kultuuris. Olla seljakotiga teel, vahepeal peatuda nädalaks ja siis edasi minna. Nii nagu Indias, Tais ja mujal Aasias. See talv tegi selgeks, et siin ma ei suuda koguaeg olla. Aastast mõned kuud Eestis on küll ja veel.
Aga jah, tuleks kaine olla. Siis tuleb ka äkki aktiivsust juurde. Muidu ei edene need asjad, mis tuleb ajada. Niigi on see vabakutselise elu selline, et tuleb pidevalt mitmeid asju ajada. Palgatööl võis esmaspäeval ja teisipäeval olla veidi unine. Kuidagi said need päevad üle elatud ikka. Töö ka tehtud. Aga kodus on väga keeruline sellises hädises seisus midagi teha. Pigem ainult pikutaks.
Täna saab tantsima minna, see on tore. Kuigi shuffle’i tunnid on läinud juba päris keeruliseks, peaks kodus ka harjutama. Muidu ei tule vajalikku kiirust.
---
Sõin paar muna. Leiba avokaadoga. Tuleb raamatukokku seigelda. Kell on juba kaks. Hommikud on lootusetult hilised. Igatsen natuke neid varajasi hommikuid, mil olen kõige teravam. Kell seitse. Lõuna ajal hakkab tähelepanu hajuma, tekib soov liikuda, õue minna. Aga on nagu on. Kokkuvõttes vahet pole. Ju siis oli vaja välja magada. Magasin kuskil kaksteist tundi. Selle ajaga jõuab lennukiga sõita päris kaugele. Otselennuga Helsingist Bangkoki. See imeline teleportatsiooni masin. Kuhu juba aasta aega pole sattunud. Äkki see on võimalus arendada kannatlikkust ja sisemist lootust. Ning pürgimust, et sügisel minna.
Asun nüüd raamatukogu poole teele. Muidu ei jõuagi seal olla, tuleb juba tagasi tulla, et tantsutundi minna. Tahaks kohukest süüa. Magusat, ikkagi magusat. Nisu ma praktiliselt ei söö, aga mingitest leibadest saan ikka natuke. Vahel harva, tegelikult nii kord nädalas ka burgerit süües. Suhkur ja alkohol on ilmselt need põhilised kalorid, millest võiks loobuda ja oleks vast ka olemine parem.
Viimasel ajal mõtlen sellest ideest, ei mäletagi, kust lugesin või kes ütles, aga et reisil, teekonnal astudes ei näe sa mitte maailma, vaid iseennast. Kas see pole mitte alati nii. Kas see, millest ma kirjutan, joonistan või kuidas kogen elu, pole mitte ikka ja ainult mina ise. Kuhu ka ei vaataks, siis nooled näitavad ühes suunas – minule. Seega on meele arendamine, meditatsioon väga õige tee. Aga ka reisidel tunnen ennast paremini. Kui võtta aluseks mõte, et ekstreemsustesse pole vaja minna, siis võib-olla võib mõlemaid teha. Nii mediteerida kui ka maailmas seigelda.