Elujõud tuleb tagasi. Kuhu ta kadus? Võtsin energialaenuna välja eelmisel nädalavahetusel. Kolm päeva roomasin, kartsin. Proovisin hakkama saada. See oli nii raske. Selline kahe magamata ööga nädalavahetus jätab enda külge kinni. Järgmised päevad, mil ei suuda suurt midagi teha, keerlevad peas vaid samad pildid, kõike katmas häbiloor. Arvutit ei tahtnud lahti võttagi. Kohustusi lükkasin edasi, mida aga sai. Tantsima ei ole jõudnud. Ega ka muud elu elada. Hea küll. Iga päev siiski väljas olen käinud. Eile jalutasin 5-6 kilomeetrit, aga selle jooksul jõudsin korduvalt tunda, et enam ei jaksa. Siis jälle jõud taastus. See taastumine on petekas. Lõppkokkuvõttes läheb ikkagi mitu päeva. Enne seda jõuab kogeda väikseid suremisi ja uuestisünde korduvalt. Külm ilm ja raagus puud ei aita üldse kaasa. 

Eelmisel reedel, oli vist reedel, käisin rattaga Paljassaares. Ujusin. Päike paistis. Vesi oli külm ja ilm jahe, aga sellest on nii helge mälestus. Pärast proovisin liivas tantsimist. Nägin tühjas rannas kursavenda oma lastega. 

Siis saabus järgmine päev. Jõuetu päev. Õhtul sünnipäev, kuhu polnud alguses jõudu minna, aga aitas ikka see vana nipp. Juua mõned kokteilid. Seal sai samuti päris korralikult joodud. Lõpuks oligi väga lõbus ja purjus. Erinevad klubid. Haiged olukorrad. Lõbus-lõbus. Ja lõpuks venis liiga pikale. Punkti panna ei osanud. Lõpuks ei tulnud ka teisel ööl und ja nii saigi alles natuke magatud esmaspäeva hommikul. Siis taas ärgatud. Võib vaid ette kujutada, kui tüütu see taastumine on. Õuduste õudus. Õnneks polnud vaja midagi teha. Või kahjuks. Igaljuhul on raske ja väsinud olla olemas. Teisipäeval käisin koosolekul. Suutsin olla vägagi asjalik. Pärast pitsat oodates tundsin väsimust. Elutüdimust, mis tegelikult oli peoväsimus. Kas tuleb pidutsemine vaikselt ära lõpetada? Ei tahaks, aga kolm päeva taastuda ka ei taha enam. 

Nüüd tuleb tööle hakata. Ka seda ei taha, aga mis teha. Vist ikka enne väike jalutuskäik ja siis tööle. Nädalavahetusel tahaks looduses olla ja teha neid asju, mida nädala alguses ei jõudnud. Aidata end järgi õpingutes. Kallistada tahaks ka mõne armsa neiuga. 

Hiljemalt homme tahaks taas Paljassaarde ujuma minna. Ilmad on külmemad. Ei tea, kuidas rattaga on – kas pärast ujumist keha jõuab soojeneda. Alati saab ka Trummi basseini minna. Aga ikkagi loodus. Mereäärne. Selles on midagi, mida ma vajan. Palju neid kohti Tallinnas ikka on, kus on kena. On loodus, pole prahti. Peale Paljassaare ma väga ei teagi. Kuigi vahel saab ka seal liiga palju käidud ja ilusa ilmaga, suvel, on see rahvast paksult täis. Praegu aga on see rand enamasti tühi. Seal on igas mõttes õhku. Võib-olla lähen õhtul rattaga sõitma ja sõidan sealt läbi. Eks paistab.