Hakkame siis jälle minema. Ise suunas. Igas suunas. Näha on, et viimase aasta jooksul olen kirjutanud umbes igal kolmandal päeval. Seda saab parandada. Proovin ikkagi iga päev. Kui joon, siis ei kirjuta, siis on mingi teine elu. Teine dimensioon. Raske öeldagi. Mitmepäevane joomine, selles on midagi. Midagi, mis mulle väga meeldib. Mingid unenäolised olekud. Muinasjutumaailm. Eriti, kui pole ainult alkohol, vaid psühhedeelsemad ained. Olla siis kodus, kogeda reaalsust teistmoodi, see on väga ahvatlev ja kutsuv. Niimoodi mööda saata mõned päevad. Vaieldamatult hea. Ja äkki vahel võib ka? Pigem on raske see, kui see muutub iganädalaseks. Siis on raske jõuda esmaspäeval tantsutundi. Isegi kui jõuan, siis on raskem. Rääkimata teisipäevasest. Nendesse küll jõudsin sel nädalal, aga sellega ka päevane tegevus piirdus. Hea seegi! Need on mu lemmik asjad ja neid tegin, aga peaksin tegema veel mitmeid muid asju. Mis ei ole üle jõu käivad, kuid mida olen lubanud teha. Täna tahan kindlasti ühe artikli ära saata, mille lubasin nädala alguseks. 

Magasin taas 13 tundi. Muidugi on see luksus. Luksus kuubis. Olla niikaua sealpool, kaaslaseks Anuubis. 

Aga keskendume heale. Mul on aega. Mingis mõttes. Selles suhtes pole, et on vaja mõelda sissetulekute tekitamisele, aga see on vist hea. On vaja midagi teha ja tunnen, et olen ka valmis. Puhanud. Suvi peaks hakkama varsti peale tulema. Sellega kaasnevad omad head rõõmud. Naudingud, mis on samas aktiivsed. Rattaga sõidud ja õues olemised. Selles pole ju midagi pahelist või hukutavat? On ikka lubatud kristlikus kultuuris? Või on tegu surmapatuga? 

Söön vahepeal. Kõht on jube tühi. Kell on pool 4. 

Hommikusöögiga ühelpool, nüüd läheneb kell poole viiele. Varsti lähen välja. Raamatukokku. Hakkan tööd tegema. Olgu siis õhtune tegemine. Sest hommikul magasin. Pealehakkamist pole, aga mis teha. Ei võlu seda vist ka kuskilt välja. Ilmselt ainult tegemine päästab. Nullist või isegi miinusest on väga raske alustada. Kui juba jookseb, siis on parem. Tuleb see alustamise piin üle elada. 

Müürilehes oli artikkel nutiajastu probleemidest. Nutisõltuvusest. Olen isegi viimasel ajal mõelnud, et tahaks sellest digimeedia orjusest vabaneda. Saada aega tagasi. Eks arvutis jääb ikka ligipääs. Võib proovida ennast ise piirata. Tõmmata ruuter seinast välja. Aga arvata on, et see iseenda piiramine on ette kaotatud lahing. Meeldib ka mõte sellest, et kodus netti pole. Tuleb raamatukokku minna. Aga ei kujuta ka liiga hästi ette. Eks ikka tahaks ju muusikat kuulata Spotifyst. Vahel Tinderisse piiluda, kui seal parasjagu kellegagi jutuotsa peale saanud. Praegu tekkis selline mõte, et ainult rõdul tohib netis olla. Praegu on seal veel jahe ja nii ei unusta ennast liiga kauaks. Ma ei tea. Tõesti ei tea. Kuna telefonis on nett, siis võiks ju püsiühenduse katkestada. Aga vahel tahaks ju saateid, filme jm vaadata. Seda kõike läbi telefoni tõmmata pole hea akule. Nuputelefoni võiks proovida sellegipoolest. Siis vähemalt kodust väljaspool ei skrolli. Kodus saab arvutis ikka uudiseid lugeda jne, aga see on juba veidi parem, ma leian. Äkki ei upu nii tihti. Sest arvutis on ebamugavam. Ei viitsi avadagi arvutit sageli. 

Aga nüüd tööle.