Huvitav, et ma pole märganud liiga head tänapäevast internetiajastut kajastavat kirjandust. Ega ka filme tegelikult. On muidugi sarju ja asju, kus ekraanile ilmuvad väikestel ekraanidel toimuv sõnumivahetus jms lahendused. Ega ma ise ka ei tea, kuidas seda tegema peaks. Ma ei tea, kas ma isegi tahaks sellist asja lugeda või vaadata. Tundus, et häid sarju enam ei ole, seriaalide kuldajastu on põhimõtteliselt läbi. Siiski! Sattusin vaatama Shoguni ja esimese kahe osa põhjal olen vaimustuses. Suurepärane sari, mis ei pea vaatajat lolliks ja on selgelt originaalne. Väga eristuv ühetaolise toodangu meres. Mulle tundub, et tänapäevase argielu kirjeldamine on lihtsalt väga igav. Inimesed, kes ei suhtle omavahel, ei armu, vaid on omaette telefonis. Kuidas seda ikka huvitavalt kirjeldada? Mis seal õigupoolest juhtub? Ja isegi kui juhtub. Kui tegelane on näiteks tööl filmivõttel teises Eesti otsas ja samal ajal laguneb ta suhe, millest räägitakse sõnumite ja kõnede kaudu. Emotsionaalselt on see muidugi samasugune läbielamine nagu enne internetti ja mobiiltelefone, aga visuaalselt seda huvitavalt näidata on keeruline. Elementaarne visuaalkunsti õpetus on, et tuleks näidata, mitte kirjeldada. Mida sa näitad, kui tegelased on ninapidi telefonis? Kõlan endale natuke nagu Kalle Grünthal, kes poriseb, aga mis seal ikka. Et see totaalne pidev online-olemine pole huvitav, siis eelistan ka ise sarju, filme, raamatuid, mis on pigem mingis varasemas ajas. Olgu siis Better Call Saul, kus on küll mobiilid, aga mitte veel puutetundliku ekraaniga. Või Shogun, mis toimub 17. sajandi alguses. 

Muidugi saab ka teha nii, et tegevus on küll tänapäevas, aga kõnesid ja telefonis olemist ei näita. Väidetavalt pole üheski Woody Alleni filmis isegi lauatelefoniga rääkimist. Kuigi tal on kümneid filme, kus ajastu poolest on tegelastel võimalus helistada. Väga mõjusalt on telefonikõne kasutanud Wim Wenders. 

Sellegipoolest mõtlen vahel, et see praegune aeg, kus telefonis on keskmisel inimesel üle saja äpi, kasutab peamiselt aga ainult kolme-nelja. Sotsmeedia omasid. Instagrammi, Tiktokki, võib-olla ka Facebooki. Sinna läheb päevas tunde. Kui mitte terve päev. Seda paeluvalt kujutada filmikunst ega kirjandus ei oska. Need on justkui vana aja meediumid, mis ei oska internetiga midagi peale hakata. Aga ehk ei peagi? Mõtlen, et kas see tuleb äkki hiljem, viitega. 

Kui juhtub midagi ebaharilikku, siis seda ma kujutan küll ette. Näiteks kaaperdatakse tuntud inimese konto ja tehakse piinlike postitusi. Või nõutakse raha. Aga eks seda raha nõutakse ka ülekandena, visuaalselt huvitavamat „päris elus“ kokkusaamist ei toimu. 

Tegelane on märtsi lõpus vanemate kodus, kus tehakse aasta esimest grilli. Ilm on kevadine. Räägitakse juttu. Kiiresti läheb jutt kuidagi puugivaktsiinidelt koroona omadele. Kuna teema on endiselt laetud, siis tekib kiirelt ka polaarsus. Kas oli siis tegu sundvaktsineerimisega või mitte? Loetud sekundite jooksul on tegelase ema häält tõstnud ja kütab intensiivselt, kuidas vaktsineerimata inimesed ei saanud kuhugi minna. Tegelane on tõbine ja ei jaksa seda vaidlust taluda, kuigi see äsja algas. Ta „lülitab“ ennast välja ja fantaseerib, kuidas ütleb laudkonnale, sugulastele, et palun, andke keegi talle mämmi. Aga kellelgi pole. Küsib ka üle aia naabrilt, memmelt, kes riisub männiokkaid. 

On olemas selline veebileht nagu anubis.ee, kust saab tellida hauakive ja nende hooldust. Kui neile kirjutada, siis kogu suhtlus käib vene keeles. Koduleht on küll eesti keeles, aga on aru saada, et on kasutatud ilmselt masintõlget. Kuidagi naljakas tundub see värk seal. Tekkis kiusatus neile kirjutada – nad lubavad, et teevad kõike, mida klient soovib – ja paluda, et kas nad saaksid mu Valgevene onu tuha Paldiski lähedale mere põhja viia tuukriga ja paigaldada sinna ka hauakivi. Probleem on nimelt selles, et ökofašistid ei luba soovitud kohas merele minna, sest kardavad tuulegeneraatorite kaabli vigastamist. Äkki Anubis OÜ saab aidata, lootused on teie peal. Tänu juba ette! 

Kuklas kõlksub ikka lugu pulmast, lihtsate inimeste pulmast, mis on üsna groteskne. Peigmees putitab garaažis pulmaautot eelneval ööl. Söök saab varakult otsa. Pildid on huvitavad, aga pisut veidrad. Laual on makroone, aga vähem kui külalisi, need saavad kohe otsa. Palju huvitavat veel. Tuleks mõelda, kuidas selle päriselu loo saaks dramatiseerida. Absurdi võtmes, nii kujutan seda ette. Aga kuidas dramatiseerida, see tuleb veel välja mõelda. Sellise absurdikomöödiana võiks teha küll. Oleks lõbus. Mis selle kõige mõte oleks? Vahest liiga sügavat mõtet polegi vaja, aga mingi tähendus ehk ikka? Mingi põhjus, miks ma seda lugu räägin. Mind paelus seda kuuldes ilmselt see, kuidas lihtsad ja vaesed inimesed pulmi peavad. Pole klassikaline unistuste pulm, aga nad tundusid piltide peal siiski rõõmsad. Okei, aga milles siis konflikt on? Sest igas loos peaks olema mingisugune konflikt. Mida tegelased tahavad? Et pulm õnnestuks. Sel juhul peaks nende teel olema korralikud takistused. Tundub, et neid ka oli. Võib ka juurde mõelda. Midagi hingelist on vaja juurde. See, et pulmaauto ei pruugi töökorda saada enne peo algust – see on vist liiga väike mure. Muidugi lühifilmina võikski olla autoparandamise lugu. Ja pulm on taustal, lihtsalt selline äkkmõte.