Lugeda ikkagi tasub. Just raamatuid. Sealt tekib kuidagi rohkem mõtteid kui sotsmeedia tsitaatidest või minutiuudistest. Öösel, kui ei tulnud und, võtsin ette Mihkel Muti raamatu Mati Undist. Muti jutustamislaad ja keelekasutus on juba huvitav. Rääkimata sisust. Vahel jääb mõni sõna silma. Seetõttu loengi üldiselt ka aeglaselt, eriti, kui on hästi kirjutatud. Näiteks kirjutas ta: teabepalve. Tänapäeval kasutataks ilmselt 99 juhul sajast „infopäring“. 

Mul oli mingi mõte veel eile öösel loetust, aga see läks nüüd meelest. Sirvisin raamatu lõpust fotosid. Need on elulooliste raamatute juures paeluvad, aga samas ka kuidagi häirivad. Vastikult selgelt jõuab pärale, kuidas generatsioonid lootusetu kiirusega vahetuvad. Tänased noored on homme keskealised ja ülehomme on paljud läinud ja mõned veel alles. Kuni ilmub lehes nekroloog, kus mainitakse, et „ta oli oma põlvkonna viimane esindaja“. Igapäevaelus on elu ajalikkus õnneks kuskil taustal ja ei sega, elamast. Kui aga sirvida vaiksel öötunnil neid fotosid, kus üks inimene on eri vanuses, eri seltskondades, eri abikaasadega, siis ei oska nagu midagi arvata. Juhe jookseb kokku. Aga õnneks on tegu ikkagi raamatuga, kus pildid on vaid lõpus. Seega saab nautida teksti. Huvitaval kombel tekst pole kunagi nii brutaalne. On ikkagi nagu jutt. Mida keegi lõkke ääres vestab. Lugedes olen nagu kellegagi koos. Kes räägib lugusid. Seda on meeldivam vastu võtta, kui pilte. Pildid väsitavad, kui neid järjest vaadata. Sama lugu on mul fotoalbumitega. Põnevad, aga kuskil kümme minutit. Edasi hakkab see info väsitama. Ju siis tuleb fotodest rohkem infot. Liiga palju korraga. Kirjutades ja lugedes saab süsti kuidagi aeglasemalt. 

Täna on vist selle aasta kõige soojem päev. Toimetada on vaja, aga saaksin võtta arvuti kaasa ja minna kuhugi välja. Mere äärde. Samas see on natuke libe tee. Vahel on väljas liiga suur tuul. Või siis nii mõnus, et tahaks ainult päikse käes uniselt nurruda. Mulle sobib rohkem ikkagi teha mingid asjad laua taga ära ja siis võtta paar tundi liikumiseks või niisama õues olemiseks. Nii on kokkuvõttes kõige vähem stressi. Ja eks ma tahaks ikkagi pigem liikuda, ei suuda väga kaua ühe koha peal istuda. 

Linnud siristavad, kevad on tõesti käes. Ainult rohelust pole. Vaatepilt on nagu talvel. Tegelikult on valgus muutunud. See läbi kerge pilve paistev päike värvib kõik soojemaks, kui muidu. Selline veidi kuldne-pruunikas kõrgete puudega männiku valgus. Tallinna teed tolmavad. Kohati nagu kruusateed. 

Eile tuli sõbraga jutuks, kuidas telefoni igapäevane ekraaniaeg on ebameeldivalt pikk. On tõesti. Iga päev sellele ei mõtle, aga kui hakata mõtlema ... Tundub nagu päevad lähevad kiirelt ja aega väga polegi. Samas tunde telefonis tekitab vastakaid tundeid. Ühest küljest on raske seda vähendada. Teisalt sel hetkel, kui tahaks üle vaadata sotsmeedia Storyd või skrollida mingites muudes äppides, tundub see kõige rahuldustpakkuvam tegevus, mida ära jätta kuidagi ei saa. Ometi on sellel vastik mõju vaimsele tervisele. Elust suur osa läheb sinna ja mis ma vastu saan? Võimaluse mingiks veidraks „suhtluseks“, mis pole suhtlus, vaid postituste, piltide ja videode vaatamine. Selles polegi iseenesest ju midagi halba, kui see ei võtaks nii suurt osa päevast. Arvestades, kuidas see päeva ära hakib, siis on see veel eriti kahjulik. Eesmärk polekski täiesti loobuda. Kuigi vahel on nii tundunud, et see on ainus võimalus. Oleks tore, kui see väheneks näiteks ühele tunnile päevas. Kahjuks pole pikemalt töötanud kumbki lähenemine. Eks tuleb siis uuesti proovida. Võib-olla on tulemuslikum mitte nii väga loobumisele keskendumine, vaid päeva täitmine tegevustega, mis ei jäta liiga palju ruumi sots- ja tavameediale? 

Näiteks tantsutunnid on selles osas fantastilised. Sel ajal on välistatud Instagrami kaevu komistamine. Muidu võiks kaaluda nuputelefoni kasutamist, aga sellega ei saa rendiauto uksi avada ega tõuksi võtta. Olen sel kevadel teinud pikemaid jalutuskäike ilma telefonita ja vahel kuskil kodust päris kaugel tekib soov koju tagasi jõuda. Tee ääres on tõuksid, aga ebameeldiv on see, et neid ei saa kasutada ja tuleb mööda mürarikast magistrali äärt koju kõndida. Mäletan 4-5 aasta tagust kergust, kui läksin kodust välja, nuputelefon kaasas. Hoopis teine kogemus on kuskil käia, ilma vaatamata telefoni ja sellest ka mõtlemata. Tohutu kergendus. Telefoniga, „maailmaga peopesal“, kaasneb vähemalt minu jaoks tohutu koorem ja stress. Suhtluste haldamine, kiusatus piiluda, uhh, vastik. Tihtipeale aga tõmbab virtuaalmaailma. Päris elu on nii igav, midagi ei toimu. Siin pole nagu Aasias, kus lähed toast välja ja elu lihtsalt hakkab juhtuma. Vastutulijad väldivad pilku, spontaansust pole ollagi. Plusspoolel on muidugi rahu ja värske õhk. See, et keegi ei sega on ka vahel suur väärtus, aga kui räägitakse üksinduse epideemiast kui suurimast rahvatervise probleemist, siis see tundub igati tuntav ja veenev.