Ootan tuult. Nagu see tobedavõitu Vennaskonna lugu hüüab. "Olen laev, kes on eksinud teelt."

Eile tuli niipalju mõtteid. Ideid. Reisisaate nägemus. Et küll kuidagi ikka saab. Ei tea, kas loen täna ülegi. Midagi selles oli. Aga olla sisuliselt saatejuht, seda ei oska küll tahta. 

Lugesin Müürilehest isikubrändidest. Kuidas publik otsib ühte teemat. BSH viimaste aastate näide oli välja toodud kui viga. Liiga palju personasid ühte brändi. See pani mõtlema endale. Kes siis ma? Kuigi selline mõtlemine hakkab vastu, liigne määratlemine. Inimene on kosmos. Sel juhul ma kosmos. Turunduses on paraku enamasti vajalik selge enesemääratlus. Ma olen su määrdunud põrandate lahendus. Ma olen su puhtad põrandad. 

Mõte ei jookse täna. Küll ta jookseb. Lihtsalt loidus on peal. Ei jäänudki öösel magama. Üks nendest öödest. Olin õhtul jube väsinud, aga sõba, näe, silmale ei saanud. Õnneks saan täna rahulikult võtta. Minema kuhugi ei pea. Nokitsemist jagub. Vahepeal saan magada, kui väga vaja. Pigem väldiksin. Eks paistab. Pole vaja mõelda jälle tulevikku välja. Kui õhtul jaksu, lähen tantsima. Kui pole, siis ei lähe. Kui kannatab, siis olen kodus, kui mitte, siis mitte. 

Mul pole selle koduse reede vastu midagi. Väljas on tuttav hall taevas, raagus puud ja külm ilm. Kaubanduskeskused, autodevool ja tigedad või ükskõiksed pilgud. Saatuse irooniana ka üks maailma puhtaim õhk. 

Eks see reisimine on minemise asi. Hea, et on varasemalt mindud, sest enam niipalju ei viitsi. Raskem on ennast liikuma saada. Samas ikka ei ole ka. Kui rahale ei peaks mõtlema, siis oleks lähipäevadeks lennupilet taskus. Mis siin mõelda ... Kahetseda pole ju midagi. 

Esmapilgul tundus see magamata peaga kirjutamine kehv mõte. Siis meenusid kellegi sõnad, et sellist puusalt tulistamise harjutust võib teha igas olekus. Pole vaja mingit kujuteldavat tippvormi. 

Aga nüüd küll ei tea, mis edasi. Mis edasi, mis edasi? Ei tulegi midagi. Midagi ikkagi tuleb. Ma tundsin ennast korraks nagu kokkujooksnud õhtujuht, kes pole kuhugi pageda. 

L. magab teises toas. Tal hakkas äratuskell lõugama enne seitset. Algul ootas kannatlikult. Siis ütles, et ma midagi teeksin, saamata aru, et see oli ta enda telefon, millele mingi harjumatu äratus mingitel segastel asjaoludel peale jäänud. 

Olin öösel päris pahane, kui und ei tulnud. Nüüd on päev. Ma ei teagi, kumb on hullem. Vist ikka unetu öö. Jõudsin juba pahandada ka raamatu peale. Ei, mitte Mein Kampfi, vaid ühe teise saksa autori. Jaanuaris hakkasin ta 200lk romaani lugema ja nüüd on jäänud viimased leheküljed, kümmekond ehk, jäänud venima. Lõpetaks midagi ära. On lõpetatud. Ripakil asjad tekitavad stressi. Aga asjade lõpetamine on ka stress. Teele tuleb takistusi. Lõpetatust peetakse vooruseks. Võimet lõpuni minna sellega, mis ette võetud. Eks ta olegi. Lõpetamata asjad jäävad piinama. Võivad jääda. Mõnede suhtes muutud ükskõikseks. 

Tahaks juba tagasi voodisse minna. Lugeda need leheküljed. 

Kohe lähengi.

Kohe.

Lähen.

Seni

venitan ridu.

Pole ammu seda geniaalset tehnikat kasutanud. 

Ei jaksa rohkem olla. Ei viitsi. Tahan magada. 

Homme peab isa sünnipäeva. 

Vanavanemate juurde tahaks ka jõuda. Äkki enne jõuangi? 

Hakkan kuskilt otsast minema. Mis kõige olulisemad tegevused on? Õnneks midagi ei karju, ükski tähtaeg. See on tegelikult kõige halvem. Siis ei viitsi pahatihti. 

Eks sissetulekute suurendamine on põhiline. Uute klientide leidmine, kellele kirjutada nädalas tekst või paar. 

Võib-olla teha videogi. 

Aga panen praegu punkti. Niigi kangelaslik oli see lehekülg. Peale tegelikult kaht magamata ööd. 

Aitäh mind ära kuulamast :)