Võib-olla toimub praegu maailmas liiga palju karme asju, et nendest rääkida. Liiga palju. Võib-olla sellepärast stand-up koomikud lähevad Eestis vähemalt pigem teist teed. Enamasti noored, aga mingit poliitilist nalja ju ei ole. Isegi nimesid ei taheta öelda. Justkui naljatades öeldakse, et advokaat Bobert Parv lendab muidu peale, kui ühe sõnaga libastud, mõnda nime mainid. Ühe korra võib see tunduda nali, aga kuna see on nii läbiv väikses koomikuteringis, mis meil Eestis on, siis see ei tundu enam nali, vaid päris asi. Muidugi ma vahel mõtlen, et just stand-upis ootaks sellist võitlevat sõna, kartmatut piiride kompamist. Seda tehakse, aga pigem mingitel muudel väljadel. Näiteks üle võlli detailidega seksi kirjeldamisel. Mitte aga päriselt midagi sellist ühiskondlikku. Ma ei tea, tekkis lihtsalt selline mõte, et äkki on maailm liiga perses, et sellesse süveneda. See ajaks hulluks. Ma ise ka ei jõua lugeda ja mõelda liiga palju rasketel teemadel. Sellistel polariseerunud teemadel, kus läheb jõhkrutsemiseks, tekib kiirelt vihakõne, üksteisega mölisemine, perse saatmine. Teemad nagu Euroopa läbikukkunud immigratsioonipoliitika. Elu kallinemine ehk inimeste vaesumine. Liikide hävinemine ja planeedi soojenemine. Lageraied. Poliitilised kemplused. Sõda ja selle võimalik laienemine. Inimesed on kurjad juba viimased kümmekond aastat ja nüüd on taas pikemaks ajaks päevakorral kasvavad riigivõlad ja majanduslik ebakindlus, millele ei paista lähiajal leevendust. Lisaks vaimse tervise probleemid, millele andis tubli tõuke koroonakriis. 

Võib-olla see kõik on just nooremates inimestes tekitanud teatava vastureaktsiooni. Ma ei ütleks, et neid nimetatud teemasid täiesti välditaks, aga tundub, et pigem on soov elada nii-öelda normaalset elu. Sest kui kõigile probleemidele mõtlema hakkaks ja veel nendel teemadel internetis „diskuteerima“, siis muutuks kiiresti Tõnis Mäeks või Hannes Võrnoks. Kui mitte kibestunuks, siis raskemeelseks. Ehk tõesti on rääkimine argielu väiksematest ja suurematest sündmustest viis hoida tervet mõistust? Ma ei tea, eks paistab. Pole võrdlust, sest pole koomikut minu teada, kes halastamatu järjekindlusega lõhkaks ühiskonna mädapaiseid ja uuriks neid kirurgi täpsusega. Mul tõesti ei tule kedagi ette, kes sellega tegeleks. 

Üritan iga päev midagi teha kirjutamise heaks, enda arendamiseks. See lehekülg on üks hommikustest harjumustest. Täna läks uni jälle liiga vara. Kuue ajal. Magama sain peale ühte. Ilmselt mingi hetk kukun ära, magan veel natuke. Enne tuleb üks artikkel ära saata. Töötukassaga seotud kohustusi olen liiga palju edasi lükanud. Tegemist on, aga artikkel on vast kõige kiirem, kui ma just midagi unustanud pole. 

Ei oskagi rohkem midagi rääkida. Eile käisin üle rohkem kui kuu aja vanemate juures Nõmmel. Läksin rattaga. Olen seda ka varem märganud, aga nagu ikka, siis kõik ununeb päris kiiresti. Iga kevad on uus, justkui esimest korda. Õnnepalu on sellest kogemusest kirjutanud. Kui sõita Mustamäel mööda kergliiklusteed Nõmmele, just kevadisel ja suvisel ajal, kui inimesed on väljas, siis on väga konkreetne kilomeeter, kus magalarajooni-äärsest tühermaast saab looduslikum keskkond. Asfalttee on sama, aga tee-äärne muutub. Järsku on männid, üks suur tamm, metsatukad ja lagendikud, kõrgepingeliin ei jookse enam peale alajaama tee kõrval. Pole inetuid laohooneid. Kuid kõige tähelepanuväärsem on inimeste muutumine. Kui veel Õismäe ja Astangu lähedal on näha venelasi, siis Nõmmele jõudes muutub sujuvalt, aga samas ka väga järsku teedel liikuv kontingent. Ma ei saa siiani aru, kuidas see võimalik on, aga on. Korraga saab Ida-Euroopast Skandinaavia. Täiesti teine tunne, teised inimesed, teine ümbrus. Kui veel edasi sõita ja pöörata Nõmme tänavatele, siis on seal lausa kaunis. Linnud laulavad, õrn vaikus, pole mürafooni ning mis kõige märgatavam – Nõmme lõhn. See üllatab iga kord, kui pole kauem seal käinud. Kevade lõhn, mida tunneb looduses, aga kuna ma loodusesse, linnast päris välja, jõuan harva, siis Nõmmel saan selle lõhna kätte. Muidugi pole seal ürgloodust, aga midagi linna ja maa vahepealset, aedlinn, mis linnast tulles mõjubki nagu juba peaaegu maa. Kui aga tulla metsast või päris maakohast, siis torkab silma aedlinna linnalik pool. Pöetud muru, organiseeritud aiad, riisutud lehed, tsivilisatsioon, sääskede vähesus. 

Sain teada, miks mul kõrvad kumiseda ja pea ringi võib käia – kõrvavaik. Kolmapäeval saan õe vastuvõtule, et saaks selgemaks, aga lugesin selle kohta ja tundub tõenäoline. Ma ei kujutanud ettegi, et vaiguummistus võib tekitada köha, jõuetust ja palavikulaadset deliirset olekut. Eks paistab, aga vähemalt valgus paistab. Pidin selleks nädal aega kannatama, arvates, et mul on külmetushaigus, aga et see taandunud pole nädalaga, siis äkki tõesti on kõrvadega miskit. Põletik ei saa ilmselt olla, sest mingit nohu mul pole, mis kõrvadesse oleks saanud lüüa. Ehk saab ülehomme see poolteise nädala pikkune kannatus lõpu.