29. mai

Eile, kui seda juttu hakkasin kirjutama, tuli sisse põnev tunne. Et on lugu, mida rääkida, mida jätkata. Ei mäleta, mis mõne aasta tagusest Piusal käigust sai. See oli vist natuke joomiselugu ja küllalt sündmustevaene, kuigi muidu kena.

Kui olin eilsed read kirja saanud, siis oli käes pärastlõuna. Ei pidanud vastu, võtsin ratta ja sõitsin Paljassaarde. Randa jõudes õhkas juba veidi eemalt jahedamat õhku. Sinine taevas, hele liiv, erksinine meri, täis optimismi. Lugesin seal rannal koolimaterjale. Kui enam ei jaksanud, käisin kaks korda külmas meres. Vist mingi seitse kraadi on seal. Kassari madalates lahesoppides oli juba kaheksateist. Mulle see külm vesi muidugi sobib, vurts on sees. Pakub kehale ja vaimule head karastust. Teeb erksaks. Tunnid läksid. Enam ei viitsinud lugeda, kõht oli ka tühi. Sõitsin rannast taas minema. Tööpäev oli lõppenud ja veidi rohkem inimesi sõitis kohale. Praegu veel pole puhkuseid ja tavaliselt need mai kuumalained, kui just pole nädalavahetus, jätavad rannad üsna vaikseks. Eile oli inimesi ikkagi väga hõredalt. Muidugi, tulles Hiiumaalt, igatsesin ma tagasi täiesti inimtühja randa metsa ääres. Seal on seda loodust rohkem. Ja inimesi vähem. Aga mis teha. Tallinnas ma olen. Tänulik, et sain minna. Läheks kuhugi veel, aga sel nädalalõpul pole aega nii laialt käes. Paari päevaga saab küll kuskil käia, teel olla, aga sisse elada rändurirolli – seda mitte nii väga. Tuleb olla ikka vähemalt kolm ööd, et tekiks teine tunnetus. Selline, kus on veidi ükskõik.