Brr. Peas keevitab. Jube kuidagi kehvasti magatud öö. Teine. Vanus vaikselt, kuid järjepidevalt teeb oma tööd. Töötab ja töötab. Läheb ja läheb. Mis see tähendab? No seda, et ... Ma ei tea tegelikult, kas see on vanusega seotud – vast ikka. Ei ole enam niipalju jõudu. On vähem. Lisaks on üks halvasti magatud öö hullemate tagajärgedega kui kunagi varem. Halvasti magatud öö tähendab, et und ei tule enne hommikut, ja seejärel 12 paiku ärgates on valus. On veel mitu tundi valus. Õhtuks läheb paremaks, aga väsimus jääb. Õues on õnneks juba paremad ilmad. Sõbralikumad. Isegi, kui peas keevitab, siis õues on täitsa talutav. Päike soojendab. Mitu päeva on olnud sinine taevas ja see on olulisem kui temperatuur. Parem on elada, kui päike paistab. 

Varsti saangi õue minna. Selle väsimusega on kõige hullem see, et mingit tööd ajuga ei saa teha. Isegi mitte süvenemist nõudvat tööd, vaid ka lihtsamat asjaajamist. Lihtsalt on valus. Aga tuleb see aeg üle elada, mis muud üle jääb? Loota, et loomulik soov tegutseda tuleb kunagi veel tagasi. Eks see ole ka inimlik, et kuna praegu kehtivat töölepingut (mis mind ometi nii väga häiris!) pole, siis ongi liiga lihtne lükata kõike edasi. 

Aga üldiselt on suvi olnud minu jaoks produktiivne aeg. Elamise aeg. Teen keskmisest palju parema meelega kõike. Nii tööd kui ka loomulikult suvisemaid tegevusi, rattaga ujumas käimist jms. 

4. mai

Mõne minuti pärast istun jälle sadulasse ja sõidan südalinna. Kehapsühhoteraapia teise aasta esimesele moodulile. Kahepäevasele õppele. Pole ammu nii põnevil olnud. Midagi on nendes nädalavahetuse õpingutes, mis mulle väga sobib. Laupäevad, mis muidu on unised. Inimesed ei tee nagu midagi huvitavat. Ei oska olla, sest viis päeva on tööd tehtud ja järsku tuleb kuidagi puhkama hakata, ehituspoes käia. Tekib palju küsimusi, kas puhata või teha midagi kasulikku. Kui aga on kool, siis on kool. Eriti just huvitaval teemal. Mu nädalavahetuste koolid on juba aastaid olnud seotud terapeudi õppega ja väga põnevad. Nii et lähen hea meelega.