Eile oli kurbuse tipp. Kukkusin koju jõudes kurbusesse. Piinavasse. Mitu asja on vist kokku sattunud. Pühapäeva hommikul oli emadepäeva piknik. Väljasõit Keila-Joale. Ma ei läinud, see oli liiga vara. See kuidagi veel närib. Et ei osalenud. Vanavanematele pole üle kahe kuu külla jõudnud, kuigi nad elavad Tallinna serval. Läksin riidu lähedase inimesega. Ilmselt see võttis natuke jalad alt. Ikkagi on vaja toetust, ühendust. Muidu on nagu vundament alt läinud. Hoia siis koos seda maja. Seda turvaliselt enda maailmas tundmise maja. Kuidas seda ikka kompenseerida? Ega polegi muud, kui tuleb ikkagi osaleda perekondlikel sündmustel. Muidu on halb. Praegu on palju asju kokku jooksnud. Palju planeerimist. See ei lase tegeleda kunstiga. Selle kroonika siin saan kuidagi tehtud. Aga närvilisust on palju. Eile oli megalt. Kui tuleb see kurbuse või rahulolematuse suurmäng ... Mis mäng ta ikka on. Rohkem mülgas. Kui see saavutab oma õuduse põhja, siis õnneks läheb peagi paremaks. Täna ongi parem. Ärkasin juba kell 7. Käisin tunnikese väljas jalutamas. Soe meeldiv ilm. Kuigi see mai esimene soojem laine tõmbab loodusesse. Saartele. Tahaks Hiiumaale või Vormsile. Hakkasin juba vaatama, aga iga paari päeva tagant on mõni vältimatu asi, kus pean kohapeal olema. Olen võimeline ka ära jätma neid asju, sest tean, et kui karikas vajab täitmist, siis mis saab sellest olulisem olla? Mul on kogu siblimine praegu seotud õppimise või vabatahtlike projektidega. Oleks vaja ka midagi, mis raha sisse tooks. Selle jaoks praegu aega ei jäägi. Pean midagi ümber mängima. 

Täna on telefonikõne töötukassaga. Ma pole kuu aega midagi teinud. Kuidas ma selle lahendan? Äkki räägingi neile oma käimasolevatest projektidest. Kasvõi vabatahtliku tööst. Tööotsingutest. Koolitusele tuleb ära regada. Nüüd hakkan sellega tegelema. Kuigi väsimus on peal. Tahaks vist ka uinaku teha. Viis tundi und on liiga vähe. Laupäeval tuleb päevane koolitus. Ma ei saa kuhugi sõita, kui ei jätta ära lubatud asju. Hiiumaal on kõige parem enne hooaja algust, kui on kuivad ilmad ja soojad. Saar on veel tühi. Turistid tulevad jaanipäevaks. Siis on kõik karavane täis. Aga praegu on rahulik. Või laenata isalt auto ja minna? Ma pole veel jalgratast matkakõlbulikuks teinud, kuigi võiks. See on kõige odavam viis matkata. 

Arved tuleb saata raamatupidajale. Õnneks neid pole palju. Asun tegutsema. Sest muidu ... Muidu on pahasti. 

Eile käisin seoses ühe vabatahtliku töö projektiga, mille koolitusi praegu läbin, esmaabi õppimas. Kui olla juba õppeklassis, siis on hästi. Aga kogu see kalendrisse asjade mahutamine on ebameeldiv. Närviline tegevus. Ja on näha, et asjad kipuvad kattuma. Kui ma jätan tantsutunni ära, siis ongi juba halvem enesetunne. Eile pidin seda tegema. Muidugi, saan jalutada. Liigun rattaga. Need pole väiksed rõõmud. Aga tantsimine on midagi muud, üks ägedamaid asju elus. Kahju, kui seda ei jõua teha. Täna on harjutuspidu. Võib-olla lähen, kui jaksan veel kella üheksa ajal õhtul kodust välja minna. Kell kaheksa saan ka tundi minna – tuleb minna. Proovida, äkki on äge. Vahel satun gruppi, kus on väga madal energia. Inimesed ei suhtle ega naudi. Esmaspäeval oli üks hea kogemus, kus oli küll üsna algajate grupp, aga inimestel silmad särasid. Nauditi tantsimist. Sinna tahaks isegi uuesti minna. Niisiis, tuleb minna. 

Aga nüüd võtan ennast kuidagi kokku. Proovin selle töötukassa asja ära lahendada. Siis on korras. Ja ehk ka raamatupidajale arved. 

Ja homme lõunast lähen vanavanematele küll. Olulised asjad tuleb ära teha. Need, mis on päriselt olulised. Tean väga hästi, mis need on. Muud asjad saab ümber nende siduda. Pole mõtet teha valikuid vastu enda tahtsi ja siis pärast kahetseda. See sööb. Hinge ja tervist. Pole vaja seda jama ei mulle, sulle ega kellelegi teisele. Kes sellest ikka võidab, kui teen vastu tahtmist midagi? Kui ohverdan selle, mis päriselt oluline? Praegusel tumedal ajajärgul on mõned asjad, tegevused, mis hoiavad mind. Toovad rõõmu. Teevad elu elamisväärseks. Kunagi ei tea, mis tujuga ma ärkan või koju jõuan. Küll aga tean, mis teeb elu paremaks. Neid asju tulebki teha.