Hakkan minema. Siit, kust olen. Kordan ennast, aga nii kordab see ainukordne elu ju ka ennast. Eks ongi koguaeg kõik uus, aga kui ma kogen seda teisiti, siis ei ole kah. Tulevad uued päevad, aastad mööduvad märkamatult. Kiirus kasvab. Mitte elutempo tingimata, aga kiirus kasvab ja jõudu on vähem. Energiat on kindlasti vähem. Mul on kaks ideed selle osas. Üks on see, et vanusega nii juhtubki. Teisalt tundub, et kui toitumine üle vaadata, uni paika saada, liikuda piisavalt, siis võib olemine päris mõnusaks minna. 

Hetkel tundub, et arutan mingit pundart. Praegusel hetkel kui ka praegustel kuudel, viimased aasta-kaks. Elu tagasilöögid või seisakud, kohad, kui tähendus on kadunud ja meel eksleb tumedas, nendel perioodidel toimub vist paratamatult iseendaga olemine. Endale otsa vaatamine, sest kust mujalt need vastused ikka tulla saavad? 

Praegu ilmselgelt selline periood on. Saan ainult meeles pidada, et proovida enda suhtes kaastundlikust üles näidata ja mitte teha seda viga, mida inimesed ikka kipuvad tegema – projitseerida praegune olukord lõputult tulevikku. Seisundid, mõtted, ajad ikkagi muutuvad. Kuigi see ei tundu alati usutav. Kuigi-kuigi-kuigi. Kuigi praegu tundub elu üks lõputu tüütu hädaorg, siis see ei pruugi nii jääda. Kui jääks oleks kole masendav ja ... tüütu. Aga tulevik on tume. Pole mingit alust arvata, et ees ootab samasugune seis. Mulle tundub, et pigem olen praegu õigel teel. Seda pole tunda, enesetunne on sant, aga kui vaatan elustiililist osa, valikuid, mida saan teha, siis astun küll tibusammudega, aga õiges suunas. Muidugi on hirm, et kui minna nii vaikselt, siis ei jõuagi kuhugi. Kuhu ma üldse tahan jõuda? Isegi seda ma ei tea. Aga mingi tunnetuslik ... tunnetus on küll. Ma ei usu liialt eesmärkidesse. Elu pöörab nagunii kõik pahupidi, aga oluline on just see suund. Ja seisund, mis annab märku, kas suund on õige või mitte. Kas ma tahan liikuda selles suunas, kuhu liigun? Näiteks vanemaks ma ei oska küll tahta saada, aga see on paratamatu. Seega pole mõtet selle küsimusega vist väga tegeleda. Küll aga saan valida seda, millega tegelen. Kuigi ka selles osas on mul kahtlusi. Et kuipalju on üldse vaba tahet. Kas üleüldse? 

Kui võtta, et tulevik on tume (teadmatu) ja vaba tahet ei eksisteeri, siis võib tõesti otsuseid tehes visata münti ja mitte liialt põdeda. 

Pool ööd möödus taas unetult. Mõni õhtu jään kesköö paiku kiirelt magama, teinekord jälle piinlen ja ootan nelja-viieni hommikul. Ei oska ka midagi peale hakata. Ei taha lugeda, ei taha midagi teha. Meel on mõru ja vähkren voodis. Hommikul varakult üles ei saa, sest pole vaja kuhugi minna. Järnev päev ei ole kuigi produktiivne. Trennid saab tehtud, aga just need üksinda arvutis tehtavad asjad jäävad unarusse. Lükkuvad aina edasi. Ju siis ei taha neid teha ka. 

Vahel hakkan millegagi pihta ja siis poole peal avastan, et ikka ei viitsi üldse. Mõne teise tegevuse puhul on jälle teistpidi. Selgub, et on ootamatult tore või tähendus ja mõte tekib tegemise käigus. 

Üks meem on inimesest nõela otsas seismas. Juures on tekst: hirm muutuda ja hirm jääda samaks. Muutus tekib siis, kui hirm jääda samaks kasvab suuremaks samaks jäämise ees. Praegu olen nagu mingis maatriksis kinni. Ei taha õieti midagi teha. Ei taha ka tegevusetult olla. Piin on igalpool. Päevatööl oli tegusaid päevi, kui mulle meeldis, mis tegin, aga oli ka tunnet, et aeg venib ja olen tööl nagu vangis. Mingi ülesanne on ees, mida kohe üldse ei viitsi teha. Nüüd, nö vabana, on vahel rõõm vabaduse üle, aga sama sageli olen ka häiritud või muserdatud selle määramatuse ees. Ei mingit raami õieti. Ja samas nii raamis siin väikses riigis, kui võiks olla igalpool, teha kõik võimalikuks.