Käisin nädala lõpus vanaema juures. Leidsin ta kasvuhoonest tomateid kastmast. Veel jagub vihmaveest kastmiseks. Õhk klaasmajas oli sõnnikust vänge ja palav. Seisin uksel, vaatasin õites ploomipuid ja kuulasin. Meie jutuajamised lähevad alati teadmata suunas. Naudin neid järjest rohkem. Ta on tõesti taas natuke nagu lapseks muutunud. Ei räägi ainult argistest asjadest, vaid lugusid terve oma eluea, 88 aasta ulatuses. Kuidas ta isa ilmasõtta kutsuti, aga ta ütles, et ei saa minna, sest tööd olid pooleli. Nagu põllumajanduses asi käib. Mõnda aega see toimis, aga lõpuks tuli ikka minna. Õnneks peagi sõda lõppes ja ta sai tagasi koju. 

Edasi läks jutt sujuvalt sõjale Ukrainas. „Kui ma saaks, siis seoks Putini puu külge ja laseks tal seal rippuda ja järele mõelda. Miks on vaja niimoodi inimesi tappa?!“ 

Ta oli mures, et mis saab, kui sõda Eestisse tuleb. 

Ma väga ei muretse. Aga alateadlikult on elu räme surve. Niipalju asju, mis pole hästi. Ja niipalju, mis on. Mida hinnata. Ja mida mitte. 

Füüsiliselt on hästi. Liigun palju. Eile käisin hip-hopi tunnis. Olin ilma jalgrattata ja jalutasin pärast koju. Oma seitse kilomeetrit. Täna on järgmine trenn. Homme saaks teha rahulikuma. Ülehomme tahaks jälle. Käin mitmes eri tantsutrennis ja enamasti liigun nendesse rattaga. Ilmselt seda kõike on natuke liiga palju. Enesetunne on ju parim indikaator. Enesetunne on nii ja naa. Enamasti kehv. Aga see võib olla lihtsalt sellest mitme aasta pikkusest joomisest? Nüüd enam keha nii ei retsi, ilmselt võtab võhma tekkimine aega. Vahepeal oli pikk talv, millest ei mäletagi väga midagi. Nüüd enam ei joo eriti. Aa, ja toitumine on ka olnud selline nagu ta on. Katsun paremini süüa. Aju töö on läinud märgatavalt kehvemaks. Lugesin, et see on ka normaalne. Alates 30. eluaastast hakkabki vaikselt aju võimekus vähenema. Varem ma seda ei märganud, aga nüüd, viimase aasta jooksul läks mälu eriti kehvaks. Märkan seda ka muude tegevuste juures. Aju on lihtsalt vaat et otsad andnud. Ülimalt raske on millelegi keskenduda. Uni on väga kõikuv. Magan keskmiselt 5-6 tundi. Päeva esimene pool on päris keeruline. Jällegi, suudan teha füüsilisi asju, aga isegi vähe aega nõudvad toimetused arvutis on kuidagi eriti rasked. Ei ole seda mõnusat tegemise või nokitsemise rõõmu. 

Loodan, et tantsutunnid on ikka kasuks. Reeglina peale trenni on hea olla. Rahulolutunne. Võib-olla need päevad esimesed pooled on seetõttu nii aeglased, et keha taastub? Tahaks teada, kuidas püsivamalt tegelemine aju aitab. Peaks aitama. Kui süda saab tugevamaks, siis toetab ka aju. Nii et liigun õiges suunas. Lihtsalt kuidagi on nii, et neid tüütuid asju ei suuda kohe üldse teha. Ja tegemata asjadest moodustuvad nimekirjad. Mööduvad nädalad, lähevad kuud, aga mõnda tund-kaks nõudvat ülesannet lihtsalt ei tee ära. Ei suuda. Kuigi tahan. Ei taha jätta lubadusi täitmata. Olgu need siis enda ees või teistele. Sitt uni põhjustab ka seda, et mingi hetk päeval tuleb suur uni peale. Kui siis anda järgi ja lubada endal magada tund või kaks, on pärast alati väga kehv olla ja võib omakorda tuua liiga hilise une. Ma ei teagi, mida teha. Ühest küljest on ju mõistlik päeval tukkuda, kui öösel ei saanud piisavalt. Muidu ei jõua ka trennis olla ja üldine enesetunne halveneb. Teisalt, kui olla nui neljaks õhtuni üleval, siis tuleb võib-olla ka uni varem. 

Täna on ikka täielik jama. Pole midagi hullu, aga enesetunne... Veidi ärev ja samal ajal ka väsinud. Aega on, aga midagi teha väga raske. Teen väikse jalutuskäigu. Trennid ja jalutuskäigud linnas ei anna seda õiget matkatunnet. Looduses olemist ja uute kohtade avastamist. Rändur ja kondaja minus nõuab oma. Tahab minna seiklema. Astuda inimtühjale perroonile keset metsi, kuhu toob kitsas kruusatee ja kus on parkla kahele autole. Tahab sõita praamiga. Uinuda magamiskotis. Konnata. Higistada, jõuda ja väsida. Mööduda. Näha tervet päeva. Tunda seda maad jalge all. Ma pole loodud paigale. Ma kipun mõtlema, et see matkamine peab olema midagi kapitaalset. Ei pea tegelikult. Ma tean, et peale vähemalt kahte ööd äraolekut tekib see õige tunne. Sisse sulandumine, rahu, avaneb usaldus ja muutuksin justkui teiseks inimeseks. Saan ränduri rolli sisse. Närvisüsteem rahuneb. Mõtted muutuvad. Seda ei ole ju nii raske korraldada. Ei viitsi valmistuda. Varuda sööki ja mõelda, mida kaasa pakkida. Ei viitsi leida neid kuupäevi, sest kuhugi minnes peab midagi muud ära jätma. Tahaks rattale pakihoidjaid. Rattaga on parem, kõik on lähemal. Kui pood on 20 kilomeetri kaugusel, siis on see lähemal, kui jalgsi minnes. Saab spontaanselt marsruuti muuta, igavad kohad saavad kiiremini mööda. Aga ka jalgsi on alustuseks hea. Aasta (või oli see kaks?) tagasi sõitsin ühel maihommikul Hiiumaale. Jõudsin õhtuks Kõppu. Isegi ühistranspordiga poleks see mõeldav, sest bussiajad ei klapi. Jalgsi ei tuleks ka kõne alla. Aga eks tuleb kuupäevi hakata vaatama. Kardan ka vihmastele päevadele sattuda, aga alati saab ju ära jätta mineku, kui on kehvad ilmad. Praegused sademeteta nädalad on ideaalsed. On palju lihtsam, kui ei saja. Päike ja tuul ja mitte liiga palav. Hiiumaale tuleks minna enne jaanipäeva, siis on rahulik.