30. mai

Ärkasin kõigepealt kella viie paiku. Kõlaritest kostus Kristin Neffi audioraamat „Enesekaastunne“. See oli viis tundi juba mänginud, kui ma magasin. Ärkasin, kuulasin natuke, siis vajusin jällje poolunne jne. Lõpuks pikutasin lihtsalt voodis. Ei tahtnud tõusta kell kuus. Peale seda vist siiski uinusin, kuigi ei tunne nii. Nüüd on kell kuidagi kümme saanud. On tõesti inimese tunne, rohkem kui kell viis oli. 

Peas juba planeerin päeva. Millal sööma minna, mida teha jõuab jne. Palju aega pole. Kella kahest algab koolipraktika. Valin neid palle hoolsamalt, millega mängin. Teraapiaõpe, tantsimine, kirjutamine – need on kõige olulisemad asjad. Selle käigus jõuan ehk ka luua ühendust enda ja teiste ja loodusega; märgata ümbritsevat... ja teha joogat! Voodis pikutades mõtlesin pikalt, et peaks tegema. Vahel mõtlen seda nädalaid, ilma midagi tegemata. Igavene manana. Homme ja homme. Ehk siis mitte kunagi. Aga täna tegin! Vedasin end matile. Tegin neli päikesetervitust ja päike tervitas vastu. Jäin peale harjutusi paigale, et märgata muutust. See tõesti oli. Kehas miski liikus alt üles. Väga meeldiv tunne. Tegin kaks tükki veel. See on tõesti see töö endaga, mida saab teha. Midagi enda enesetunde parandamiseks. Kaasab keha. Kuna mu väljaõpe joogas on teadlikkust väga olulisele kohale seadev krija jooga, siis märkan tõesti vahet, kas teen joogat kui võimlemist, mõtted mujal või mängib mingi teraapiaõppe video taustaks – või siis olen tähelepanuga kohal. Tunnetan matti enda all ja liikumisi erinevates kehades. Samuti peale tegemist jään paigale ja hoian pilgu endas, valvan tähelepanelikult. Et „üles kirjutada“ väiksemadki liikumised ja tähelepanekud. Krija jooga teooria järgi just nii salvestuvad muutused. Seetõttu peaks peale igat asanat vähemalt sama kaua olema lõdvestusasendis või seisma püsti, kannad koos ja käed südame juures. Selline teadlikkuna püsides seedimiseks mõeldud aeg võimaldab integreerida. Niisama võimlemisena võib ka teha, see on füüsilisele kehale kasulik ikka, aga suurem kasu, mida krija jooga lahkelt pakub, jääb nii saamata. Püsivaks muutuseks pole võimalust antud. 

Vaatan rõdukastis lilli. Ei tea, kas tahavad vett? Peab vaatama minema. Aga mul on siin veel natuke kribada. Mingi mõte oli ka. Ei mäletagi enam. Hiiumaast tuleb veel kirjutada. Eile jooksin natuke kinni. Proovin täna uuesti. Äkki ikka midagi tuleb. Reisilugude kirjutamist võiks harjutada. Mulle meeldib see mõte, et reisidest saab ka mingid lood. Vahel on saanud. Vahel mitte. Vahel on sisemine elamus suur, aga kirja pannes nagu polegi midagi. Seda on ka mitmed reisikirjanikud öelnud, et reisidest kirjutada on mõttetu tegevus. Nagunii ei saa edasi anda seda, mis oli. Mis oli vaat et kõige olulisem. Midagi jääb puudu. Mida sõnadesse ei pane. Aga ometi inimestele meeldib lugeda. Kui on hästi kirjutatud. Enamasti näen sellist humoorikat laadi. Ka Mark Twaini „Elu metsikus läänes“ on väga naljakas. Uskumatult täpsed ja samal ajal vaimukad, rikkalikud kirjeldused ja võrdlused. See kõik on eesti keelde tõlgitud, mis annab kinnitust, et eesti keele taha asi ei jää. Ka siin peaks olema võimalik sama hästi kirjutada. On tunda ta veidi ajakirjanduslikku, reportaažilikku stiili. Samal ajal sisus ta keerab korduvalt vinti üle. Nii ei saagi aru, millal juhtus midagi päriselt ja millal ta liialdab tublisti. Aga sellel polegi vahet. Lood on naljakad ja stiil nauditav – seega ikka loen edasi.