Nii. Ei oskagi kuskilt alustada. Alustan siis siit. Sellest kohast, kus ma olen. Mis variandid siis veel on? Ikka see, mis parasjagu on. Vahel mõtlen õhtul näiteks, et millest võiks kirjutada. Jääb kirja panemata ja hommikul on meelest ammu läinud. Peaks tegema mingi lihtsa märkmiku süsteemi. Tahaks paberile panna märksõnad, mitte telefoni. Aga paber pole alati käeulatuses. Voodi kõrvale võiks siiski äkki panna märkmikku? Unetutel öödel võib-olla viitsiks midagi kirjutada. Käsitsi kirjutamisel on oma võlu. 

Eminemi uus album tuleb varsti. Ta kirjutab ka endiselt käsitsi. Oma plokknooti. Imelik sõna. On vist ju kaustiku sünonüüm? Plokknoot. Kuidas nublu kirjutab? Ei tea. Ei kujuta ette. Kuidas gameboy tetris kirjutab? Samuti ei tea. Aga Eik? Ikka ei tea. Rohkem ei teagi. Kuidagi lihtsalt läbi rohkem kui paari aastakümne olen Eminemi kohta ikka uurinud, mida internetist lugeda saab. Intervjuusid ja muud sellist. Ühes intekas tuli välja, et tal on stuudios coca-cola zero automaat. Kust saab lasta cocat otse topsi. Kui intervjueerija sellele tähelepanu pööras, siis Eminem ütles, et seal automaadis polevat aspartaami, suhkruasendajat, mida seostatakse vähi tekkega. Ta joob seda cocat kõvasti. Terve päeva libistab. 

Mul on üks ananass, tundub väga küps, loodetavasti pole veel käärinud maitset nagu eelmisel korral. Kavatsen sellest peagi mahla teha. Koos apelsini ja ingveriga. Janunen vitamiinide järele. Värske toidu järele. Muidu kipub ikka minema nii nagu läheb. Liiga palju süsivesikuid. Liiga ühekülgne toit. 

Õhtul lähen shuffle tundi surema. Ma arvan, et saab raske olema. Eelmine kord oli juba megaraske ja ma pole vahepeal harjutanud. Oleme harjutanud koreograafiat, umbes 30sekundilist kava, mis on täis erinevaid samme ja elemente. Väga raske on neid järjest kiiremini teha, kui pole lihasmälus. Alati tantsusaalis tundub, et vahepealse nädala jooksul harjutan kindlasti. Et oleks tunnis natuke kergem, aga enne kui arugi saan, on taas uus tund ja pole midagi harjutanud. Bachatat ma ikka harjutasin kodus. Tahtsin tantsida. Aga see on ka kergem, aeglasem. Shuffle on ikkagi kiire tants, umbes minutiga võtab hingeldama ja higistama. Seda niisama hommikul või õhtul enne magama jäämist ei tee. Kahjuks pole sobiva tasemega bachata tundi enam Tallinnas. Seda olen ikkagi aastaid harjutanud ja tuleb paremini välja. Mingi põhi on all. Praegu käin hiphopis ja shuffle’s, olen väga vähe käinud ja alguses on ikka õudselt raske. Raske on nautida, sest mõlemad on füüsiliselt väljakutsuvad. Ja mul pole noorena ju mingit tantsukogemust all. Seega sisuliselt alustan nullist. Bachata on niipalju aeglasem ja teistsugusema loogikaga tants, et sellest pole kasu. Võib-olla tunnen ennast enesekindlamalt. Enam ei võta seda nii raskelt, kui ei õnnestu. Proovin lihtsalt uuesti ja uuesti ja saan iga korraga natuke paremaks. Pigem usun, et need kiiremad tantsud aitavad bachatale kaasa. Nendes toimub nii palju korraga. Kiire jalgade liikumine, ülakeha. Emotsioon, mida väljendada. Kiirema rütmi puhul tuleb olla ... kiirem. Kümne sekundi jooksul toimub mitu korda rohkem kui bachatas, kus saab võtta rahulikumalt ja keskenduda ühendusele partneriga, kooskõla leidmisele. Bachatas saab ka vahepeal, kui ei tule meelde, mida teha, teha midagi muud või minna põhisammu juurde ja seejärel jätkata. Hiphopis, kus teeme tunnis asju koos, peab olema sama kiire kui teised. 

Niipalju siis tantsimisest. Lähen raamatukokku. Et saada kodust välja. Lisaks kuulsin ühest raamatust, mida tahaks laenutada. Närvisüsteemist. Eesti keeles. Paar ingliskeelset on ka Amazonis, aga see on päris keeruline teema ja seega ehk eestikeelne sobib alustamiseks paremini. 

Nädalavahetusel koolipäevade ajal lõunal käies tuli üle pikema aja taas korra jutuks ilukirjandus. Nagu arvata oligi, siis oli viieses seltskonnas ikka üks inimene, kes hakkas vaidlema, et ilukirjanduse lugemine on mõttetu. Ei andvat midagi. Muidugi ta ka ei loe ... Ega selline vaidlus ongi mõttetu. Lihtsalt üks lõunakaaslane küsis mu käest, kas ma ikka loen ja ütlesin, et jah, naudin ilukirjanduse lugemist ja see on minu meelest parim viis ennast paremini tundma õppida. Kuid kõrval oli kohe üks tüdruk, kes ütles, et ta pole nõus. Ta eelistab erialakirjandust. Näiteks raamatut närvisüsteemist. Ma ei viitsinud seda diskussiooni edasi arendada, sest sellel pole pointi ja ma olin ka väsinud. Eks ma loen ka erialast kirjandust, aga hästi jutustatud lugu, mis aitab enda elu mõtestada ja annab võimaluse läbi teistesse eludesse piilumise muuta elamise kogemust rikkalikumaks – mis sellest veel palju olulisemat saab olla? Ilukirjandus on kunst. Ma ei tulnud tol hetkel seal lõunalauas selle peale, aga praegu mõtlen, et oleks võinudki nii vastata. Kui ilukirjandus on mõttetu, siis kas kogu kunst on mõttetu? Elu ilma muusikata, kujutava kunstita, filmideta, maalideta, arhitektuurita? See ei ole ju elu. Romaan või lühijutt on nagu väike avastusretk. Aga ega siin polegi midagi vaielda. Teadus- ja ilukirjandus on erinevad asjad. Kui keegi ütleb, et ta ei taha enda ellu kunsti ja meisterlikult jutustatud lugusid, siis mis seal ikka. On nagu on. Mina näiteks ei kuula eriti muusikat. Vahel ikka, aga mitte iga päev. Taustaks ainult siis, kui keegi on külas või olen ise külas. Üksi olles harva. Muidugi, muusikat on ka sellist, mis ongi tehtud kohviku tapeediks. Sellel pole kunstiga minu meelest kuigi palju pistmist. Ei tea, mida inimesed kuulavad, aga muusika on kahtlemata tugeva mõjuga. Võib tõsta tuju ja ka rahustada, aidata välja mingist seisundist. 

Aga aitab targutamisest. On aeg hommikust süüa. Kell on pool kaks päeval. Selline huvitav elu on mul. Nüüd, kevadel, kui on valge ja just läheb kõik roheliseks, on vabadus palju-palju nauditavam kui talvel. Nüüd nagu pole vigagi, et und ei tule enne kella nelja ja kell kümme ärgates pea veidi valutab. Suvi lubab kuidagi vabamalt võtta. Absoluutselt ei tahaks kuskil kontoris konutada. 

Aga lähen raamatukokku, mis polegi ju nii erinev kontorist. Vahe on selles, et seal ma pole kaheksa tundi. Olen mõne tunni. 

Ma imestan, kuhu need hommikused tunnid kaovad. Kui ärkan kümne ajal, siis kuidas ma kell pool kaks ikka oleks nagu ainult pool tunnikest üleval olnud? Sest ma ärkan aeglaselt. Halb komme on tekkinud peale ärkamist telefonis kammida. See on väga kehv algus päevale. Kompulsiivne ebavajaliku info ammutamine. See roiutab ja ei aita päeva alustada nii nagu tahaks. Tuleb taas joogat hakata tegema. Tahtmine on olemas. Aga puudub energia, millega ennast matile vedada. Muidugi on see energia olemas, aga ütleme siis, et puudub pealehakkamine. Mingi osa minus, mis tahab elu võimalikult mugavalt mööda saata, on troonil. Hoidun töö tegemisest. 

Midagi siiski teen. Need asjad sobivad praegu hästi, kus pean minema kuhugi ja tegema grupis. Nagu näiteks nädalavahetuse koolitus. Eile inglise keele tund Tallinna ülikoolis. Pärast tantsutund. Tahangi rattaga mööda linna sõita ja teha erinevaid asju erinevates kohtades. See koroonaaeg ja kodus töötamise aeg viskas ikka väga üle. Ilmselt siiani on mingi vastureaktsioon kodus töötada. Ainult seda päeva alguse kirjutamist siin suudan kodus teha. Pärast seda tahaks ainult ja ainult välja.