Uhh. Olen elevil. Teistmoodi tunne. Pole ammu seda tundnud. Reisipõnevus! Täna läks uni vara, kell kuus. Põnevusest. Võimalusest minna! See emotsioonide kissell, mis kehas mulisema hakkab, kui on teeleminek. Selle nimel tasub elada! Kuigi täna läheb ilmselt pool päeva, kui mitte rohkem poeskäigule ja pakkimisele. Natukene on vaja ka ratast sättida. Jah, ma lähen rattaga. Kuhu, seda veel ei tea. Ilmselt Hiiumaale või Vormsile. Võib-olla mõlemasse. Eks paistab, kuhu õhtuks jõuan. 

Peas tiirleb palju mõtteid. Pakkimise osas. Sellega kipub olema mingi ärevus. Tegelikult võiks mingid asjad alati valmis olla. Aga õnneks midagi keerulist pole. Ilmad, ka ööd, on päris soojad. 

Kiilusin korra kinni. Mõte pani süstikuna tulevikku, mingitesse olukordadesse, piltidesse. Aju arvutab, et mida kaasa võtta. See on ju oluline. Mõni väike asi võib maha jääda ja sellega kaasneb suurem jama. Peab saama rattakummi parandada. Peab olema süüa jne. Keeruline on kirjutada, kui emotsioon on aktivatsioonikurvil kuskil 7-8 ringis. Mõtlemine muutub ebaefektiivseks. Liiga suur särin on sees. Tahaks, et kott oleks juba pakitud ja saaks minna. Või vähemalt kõik asjad põrandale laotatud. Aga on nagu on. 

Kuigi uni läks kuuest, siis suutsin kuidagi endalegi märkamatult olla voodis kaks tundi telefonis! Hea küll, umbes pool tundi planeerisin matka, leidsin kellegi blogist hea ülevaate, mida kaasa pakkida. Kuid siiski! Sinna see aeg siis lähebki. 

Mõtete virr-varr. Akna tagant kostab lisaks nüüd juba tavapärasele(!) linnulaulule töö hääli. Mingi masin, mille mootor kõriseb. Kruusakühveldamise heli. Või on kõigest prügiauto? Liiga palju hääli ja uste kinni löömise matse. 

Lähen edasi. Sest muidu jään seisma. Seista võib ka. Aga miks mitte rännata ja vahepeal kloostrites meelt treenida? Mõtlesin seda juba ju aastaid tagasi. Selline rännak oleks omal kohal, isegi vajalik! Mul on ju kõik ränduri eeldused. Takistusi pole. 

Tahaks juba lõpetada selle lehe, et minna pakkima. Poodi ja pakkima. Kas juba saab? Ei veel. Tuleb teenida keelt. See ei kõla nagu õigesti – keelt teenima. Mida ma siis õigupoolest siin teen? Loon vaimset tasakaalu. Või saan ka midagi rõõmustavat, mingi dopamiini? Võib-olla. Vaimse tervise huvides on mu ettevõtmine siin kindlasti. Sellist vaba kirjutamist praktiseerides on selgeks saanud, et siia tuleb see, mis mind häirib, muret tekitab, kurvastab, vihastab. Mingid mõttekäigud või tundelaigud, mis mujale ei sobiks. Minus endas on seda, mida ma ei saa muudmoodi realiseerida. Selle järele pole vähemalt avalikult kuulutatud ühiskondlikku nõudlust. Ei õpetata seda koolides. Ometi on see suur osa minust või vähemalt midagi, mis läbib mind. Mis otsib ka kohta. Mu deemonid ja jumalannad, see on teile. Kuidagi peame ju kõik koos läbi saama. 

Kui midagi sujub ja on hästi, siis see siia ei jõua. Mitte, et ma oleks nii otsustanud. Lihtsalt pole nagu kirjutada midagi, kui on hästi. Siis on hästi. Siis kirjutada pole vaja. Olen proovinud küll. Tulebki lihtsalt selline lause, et „saan temaga hästi läbi“. Käisime koos jalutamas, ilm oli meeldivalt leebe, märkamatult jutustasime neli tundi. 

Midagi sellist. Siin veel on tegevust, aga kui tegu on rahuloluga, siis ei ole tõesti nagu midagi kirjutada. Kui reisil sattuda kuhugi, kus on ülihea olla. Tingimused on head, toidud maitsevad, meeldiv seltskond on ka ümber. Siis nagu ei saakski kirjutada. 

Kui aga on peas pundar, kõike on liiga palju, miski ajab närvi või kurvastab, või vasardab mõni küsimus, siis saab tummisema tüki. 

Olgu, aitab siis praegu. Lehekülje lõpuni on veel mõned read, vast kümmekond, kuid mis siin ikka. Kell on juba kümme. Pakkimine võtab alati kauem aega, kui plaanin. 

Põhiline küsimus on praegu, kas arvuti võtta kaasa või mitte. Koolimaterjalid on siin. Saaksin ka telefonist neid vaadata. Välja printida vist ei jõua kuskil. Nüüd ongi rattakottidega see küsimus, et kuhu ratast üldse jätta saab. Ega väga ei tahagi. Need käivad nii kergesti lahti. Peaks hankima vihmakatted ümber.