Unine veel. Kuigi täna sain lõpuks magada. Küll mitte võib-olla nii kvaliteetset und. Võtsin vahelduseks unerohtu. See aitas magada, ühest küljest ongi nüüd kuidagi parem enesetunne, aga samas sellest rohust ka kerge pohmell. Teatav segadus, uimasus. Tahaks nüüd korralikku hommikusööki, aga eks ma teengi. Keedan muna, eilne tatar juba soojeneb. Kõrvale tomatit-kurki. Mida leidub, seda läheb. 

Nägin hommikul positust mu terapeudiõppe grupis ja osad meist lähevad nädalavahetusel Muhusse. Mõtlesin, et oh! tahaks ka liituda. Sealt edasi vaatasin ilmateadet ja tulevad kenad ilmad. Omakorda selle pealt hakkasin unistama saaretripist. Minna kuhugi. Kõppu? Või mujale Hiiumaal, miks mitte ka Vormsile. Mnjaa. Esmaspäeval pean tagasi olema. Ja homme... homme on üks koolitus... Jätta see ära? Minna juba homme hommikul. Nii saaksin kolm ööd ära olla. Matkata jalgsi siiski? Ratast mul hetkel võtta kuskilt pole. Seisab kaks ratast esikus, aga nendel puudub vajalik lisavarustus. Katsun täna leida midagi? Äkki õnnestub? Kas siis varustust või hea hinnaga hoidjaid. Nii saaksin rändama. Muidugi kohe on kohal ka süütunne. See tähendaks ühe või kahe koolituse ärajätmist. Need on seotud vabatahtliku tööga. Pole lihtne ära öelda, aga mitte ka võimatu. Kedagi ma ju alt ei vea otseselt, kes oleks minuga arvestanud. Rändama peab. 

Täielik suutmatus otsustada. Kas jääda linna oma asju tegema – pigem mitte. Eelmine nädalavahetus olin linnas ja see ei meeldinud väga. Pigem siis on valik, et kas minna Muhusse harjutama koos teistega või matkama. 

Just tekkis ka kolmas mõte. Minna rattaga Hiiumaale. Sealt Saaremaale, kust omakorda Muhusse. Oleks väga äge. Ja rattaga siis kuidagi tagasi. Saab bussi peale panna, kui on kohti. 

Siin tuleks ehk lähtuda mündiviskamisest. Kõik plaanid on ühehead, vahet pole. Pole mõtet stressata. Lähtun sellest, et rändur minus tahab minna. Muidugi tundub ka mugav minnagi ainult Muhusse. Õppida, ilma nautida. Aga on ka hirm, et on lõputu protsessimine, mis mind väga ära väsitab. Päevas kolm tundi on piisav. Selle ajaga jõuab teha kolm seanssi. Rohkem ühes päevas väga ei jõuagi. Kui tekivad pikad seanssid, siis need vajuvad laiali, ei õpi enam seda, mida peaks harjutama ja jõuab teha tegelikult väga vähe. 

Helistan kooliõele ja uurin, et mis plaan neil on, siis on selgem.

Eile jõin peale trenni Hueli, nn whole foodi, mis osutus väga heaks valikuks. Peale trenni kohe süüa ei taha, aga mõne tunni pärast võib kõht minna järsku tühjaks. Kui juua ka näiteks paar õlut, siis hakkab kuidagi päris paha. Aga vedelal kujul söök läheb päris hästi. Lisaks saab sealt kas vett, sest ongi ju veega segatud pulber. Peab juurde tellima seda.

Eile küsisin õpetajalt, et kuidas on teha kaks või kolm trenni järjest. Ta ütles, et sellega harjub ära. See andis mulle lootust. Sest ma olen peale ühte tunnist kõrge pulsiga trenni näost punane, üleni higine. Vabisen isegi seesmiselt mõnikord. Ühel päeval jõuan ka ise teha kohe teise tunni otsa. 

Nii et jah, hämmastav, aga kohe, kui tekivad rännakumõtted, siis tõstab häält ka keegi teine minus. Koduinimene, kes ei ole väga rahul sellega, et ma lähen. Mida ma talle siis ütlen? Seda, et ma tulen varsti tagasi. Alati olen ju tulnud. Ja et võib-olla soovib ta minuga kaasa tulla? Vaadata, proovida, kuidas on. Kui ei meeldi, siis saab alati ju koju tulla. Ja mingis mõttes on ta alati minuga. Ta ei jää üksi koju. On mulle seltsiks. Ja mõtle, kui hea on pärast seda kõike siis koju tulla.