Vastab tõele, et mis mõtet on millelgi, kui seda pole kellegagi jagada. Eile öösel kuulsin eramajade vahel väga huvitavat ja selgekõlalist tugevat linnulaulu. Kuulasin paar minutit. Õnneks telefonide mikrofonid on läinud piisavalt heaks, et salvestada. Kui olin salvestanud, tekkis soov muidugi kellegagi jagada. See telefoni teel jagamine on nagu ta on. Midagi annab, aga pole ilmselgelt koos kogemine, samal ajal. Nii et midagi on elule omast, midagi vajalikku just selles, et see toimub samal ajal. Samas kohas. Seda on väheks jäänud. Eile käisin väljas paar inimesega. Peale tantsutundi sõitsime ratastega. Käisin peegelsiledas meres. Need kuurortielu meenutavad elemendid tulevad soojemate ilmadega taas igapäeva ja see annab elule teise käigu. Lõpuks ometi. Hea meelega läheksin juba täna-homme kuhugi saarele, aga ei saa. On kohustusi. Vahepeal need kohustused piinavad, aga teisel päeval olen leplikum. Vahel oskan ka kohustuste ees tunda tänu. Need annavad mingi mõtte. On ohverdused, mis teatud määral lunastavad. Lasevad ellu sisse. Natuke nagu teised on ka hea olla. Muidu hakkab liiga üksik. 

Pärast ujumist tegime baaris paar jooki. Kolmapäeva õhtud on päris mõnusad. Kevadisel ajal on juba natuke suminat. Parasjagu. Baaris oli elu, aga pooled lauad olid tühjad. Täitsa sobiv. Nädalavahetusel on palju rahvast. Esmaspäeva õhtul ei pruugi üldse midagi lahti olla või kui ka on, siis on liiga tühi. Aga miks ma sellest räägin? Kogu see kogemus, tervik oli meeldiv. Päris elu, mitte telefoni oma. Tantsimine on liikumine ja kontaktis ja koos olemine. Mere ääres vetteminek on nii kehaline ja ühtlasi kontakt loodusega. Läbi hilisõhtuse mereäärse sõitmine, õhu nuusutamine. Oranž taevas. Seltskondade ja kalameeste mustad siluetid. Kui päeval on tunne, et tahaks linnast ära, siis õhtupimeduses on Tallinn kuidagi talutav. Tänavad tühjad. Pole seda nii ilusa sinise taeva, heleroheliste lehtede ja päikese tekitatud ärevust, nautimise ja igalepoole jõudmise sisemist survet. 

Vahetan rattakummi ära. Oma lemmikratta oma. Ratta, mis üle kuu aja on seisnud, sest ei viitsinud tühjaks jooksnud kummi vahetada. Vahetamine või parandamine võtab umbes 20 minutit. Aga täna on see õige päev. Täna teen. 

Need pikad päevad ja õhtud tuletavad meelde iga-aastast dilemmat. Kas valida need romantilised, samal ajal rahulikud ja põnevad ööd või kirkad hommikud. Mõnel päeval ärkan kell 7 üles ja on vaatamata lühikesel unele isegi hea enesetunne, aga samas ka peavalu ja ikkagi väsimus. Ma pole endiselt suutnud ära otsustada, kumb siis võtta. Kas kell 7 ärkamised ja hea rahulik tegutsemiseaeg, mis mul on hommikuti. Või spontaansed sujuvalt öösse vajuvad õhtud. Kuna ma tööl ei käi, siis jõuan õhtuti rohkem tantsima. See tähendab aga seda, et kell kümme kui lõpetan, on energia üleval ja tahaks veel ujuma minna jne. Sellele järgneb teatud pettumus, kui järgmisel päeval ärkan peale mitut katset kerge peavaluga ja saan päeva käima alles 12 ajal. Nii et mõlemat pidi on veidi probleemne. Probleemne muidugi selles mõttes, et ... Saan ise ka aru, kui argised need „mured“ on. Põhjuse kannatada leiab alati, aga suures pildis vist on ju hästi? Ma ei tea. See sõltub tegelikult päevast. Vahel ka kellaajast. Hommikul näiteks on täiesti läbikukkunud luuseri tunne. Ja mõni tund hiljem tundub, et paremat elu pole kunagi olnudki ja ei oskagi midagi enamat tahta. Seega vist on kõik normaalne. 

Noorusest pole ma kunagi õieti lahti lasknud. Olen teinud mingeid valikuid, mis on tekitanud mingiteks aegadeks täiskasvanutunde selle kõige halvemas mõttes. Seesmiselt surnud tunde. Aga ikka jälle olen saanud jälle vabaks. Ja siis on uuesti nooruse läbielamise tunne. Selline 15aastase elu on endiselt hea, aga kaasas käib ka vahel see maksejõuetu 40aastase tunne. Mingi ärevus. Õnneks on vanemaks saades rohkem ükskõik. Ma ei tea, kas saan endaga paremini läbi. Kindlasti. Kümme aastat tagasi hakkasin küll hoolega meditatsiooniga tegelema (mida praegu ei tee igapäevaselt), aga tohutult raske oli. Frustratsioon tekkis sageli. Nüüd, kui lähen meditatsioonikeskusesse, siis istun rahulikult maha ja ongi kogu asi rahulikum. Natuke on see ka ellu kandunud. Muidugi tuleb ette ängi, masendust, viha, aga mulle tundub, et harvem. 

Nüüd, võib öelda, et suvel, tunnen, kuidas mu ümber on inimesed. Talvel tõmbuvad teised ja tõmbun ka ise kudiagi kokku. Ja mitte heas mõttes. Aga nagu ikka inimene, siis nüüd, kevadel, kui kõik on hästi, mõtlen iga päev eesootavast talvest ja meenutan õudusega möödunut. Oligi raske talv. Talv on niigi raske ja pikk. Lisaks olid mul muud põhjused, miks ta raske oli. Pidin läbi minema korralikust mülkast.