akkab-akkab pihta, nagu dj Arno Kukk väidetavalt ütles. Olen juba varemgi nii pihta hakanud. Aga mis siis. Minu lehekülg. Teen, mis tahan. Nädalavahetus oli... väga äge. Jäin korra kahtlema, sest eile oli päeva esimene pool väga raske. Lausa masendav. Midagi ei jaksanud. Täna seevastu ärkasin rõõmsalt. Mida see tähendab? Seda, et suvi mängib mu heaolus väga suurt rolli. Ma ei oska muud seletust leida. Terve talve jooksul ei ärganud ma kordagi nii hea tujuga kui täna. Kuidagi kergelt ja mõnusalt. Ilu ümberringi. Ka siin Mustamäel. Lehed sahisevad. Tuba on täis valguslaike, läbi puude veiklev valgus. Linnulaul ja eemal lasteaiast koskuvad kilked. Aga peaks pöörduma vihmale. Mõtlesin isegi, et lähen äkki kuhugi välikohvikusse tööd tegema. „Kohalikus“ on suur terrass, mis viskub õunaaeda. Ilmselt ma siiski ei lähe. Ei teagi, miks. Ülikooli raamatukogus on parem õpikeskkond. Vaikus. See on vahel väga toetav, vahel rahutuks tegev – ümberringi on suur suvi ja ma istun kuivas raamatukogus, mis on täpselt samasugune nagu talvel. Aga kui talvel mõjub see sageli pelgupaigana jõleda ilma eest, pakkudes kaitset külma vihma ja tujukate tuulte eest, siis suvel mõjub see teinekord liiga steriilselt, äralõigatud muust maailmast. Tekib fomo. Kujutledes kõiki neid liblikaid ja õisi, puid ja järvi, tervet Eestimaad, mis on ennast muundanud inimsõbralikku olekusse. 

Tahaks veel kohvi. Aga ei julge. Ei tohi. Võib ärevaks teha. Praegu on okei. Või siiski teha tassike? Mängida õnnega? Vast siiski mitte. Ei anna see midagi juurde. Aga ühe smuuti teen küll kohe, kui see lehekülg jõuab lõpule. 

Laupäev viis mind Aegviitu. Kõrvemaale. Natuke pelgan jagada mõnusaid ja meeldivaid päevi. Seal polegi nagu midagi muud jagada, kui et oli ülilahe. Veeremine erinevatel teedel, kitsastel ja laiematel, laugematel ja künklikel. Vahepeal lükates ratast käekõrval üles järsust nõlvast, siis jälle tuisates allamäge. Ümberringi maalilised vaated. Käisime sõbraga ja tegime peatuspaigad järvede ääres, kus sulpsasin ka vette. Rahvast polnud näha. See oli vist Jussi matkarada, mille juures peatusime, mida osaliselt läbisime. Seal olid mõned jalutajad. Imekena ümbrus, tahaks juba uuesti minna. Natuke ka kardan, et äkki saab see Kõrvemaa liiga selgeks ja muutub igavaks ja tüütuks. Kuid mis siis. Las ta siis muutub. Nii ongi hea ka reisil – minna siis, kui tahaks, mitte varem. Minnes varem võib jääda magusvalus mälestus, nostalgia. Aga ta võib jääda ikkagi. Goas käimisest on niipalju aastaid juba möödas, pea kümmekond. Tahaks muidugi uuesti minna. Aga kui, siis mõneks päevaks. Kardetavasti on see vahepeal muutunud veelgi turistilikumaks. Lugesin selle kohta, mingi jama seal oli neil. Miks see koht pole enam endine. 

Metsas käies ja üldse keskkonda vahetades, liikudes, tekib igasugu mõtteid, mida muidu ei teki. Näiteks nägin Aegviidus jõe ääres seismas kahte ATV-d. Tekkis küsimus, et kas ja kuipalju on olemas inimesi, kes on geid ja omavad ATV-d. Mul ja ilmselt ka kogu ülejäänud inimkonnal puuduvad igasugused andmed selle kohta. Iseasi, kuipalju seda ongi vaja teada. Aga sellised mõtete hargnemised, tavapärasest teistsugused välgatused leiavad pigem aset uues keskkonnas. 

Eile olin nagu laip. Käisin hommikul tavapärasel jalutustiirul. Masendavalt inimtühi oli Mustamägi. Polnud üldse rahul. Kuidagi õudselt depressiivne seisund oli minus. Õhk oli lämbe ja seisis. Kuigi ma pole ju suvel kuskil ära käinud, pole sellist rutiinset kuhugi maakoju minekut, siis ometi järsku enam ei sobinud see keskkond. Midagi oleks nagu valesti. Tundsin ennast vales kohas. Praegu mõtlen, et see tunne on loomulik. See ajab liikvele. Otsima ja avastama teisi paiku. Liiga kaua ühes kohas olles võib jääda paikseks. Ma armastan seda tunnet, kus liikumine, pidev kolimine on veres. See ei valmista erilist stressi. Pakid jälle koti ja lähed. Oled teel. Vahepeal peatud kuskil mõne päeva või nädala. Siis jälle lähed. Astud paati ja surud ennast teiste reisijate vahele puust pingile. Või ulatad pardakaardi ja ronid lennukisse, mis viib hoopis kaugele, üle mägede ja linnade, üle miljonite inimeste loendamatute probleemide ja igapäevaelu seikade. Üle söögikordade ja remonttööde, töötavate ja puhkavate, sünnitavate ja traktorit juhtivate inimeste peade. 

Nii et kui miskit kutsub, ju siis tuleb minna. 

Eile õhtul enne magamajäämist mõtlesin teha väikse rattatiiru. Vend helistas ja kutsus Paljassaarde ujuma. Kui jõudsin, oli ta juba seal. Rippusin veidi turnikatel. Õhk oli ideaalselt soe. Õrn tuul puhus, tuues merelt jahedust. Korraga oli täiesti talutav. Vesi oli päris külm, vurtsuga. Mõnulesin külmas vees ja pärast oli enesetunne veelgi parem. See on ikka hea, kui on kellegagi jagada selliseid kogemusi. Üksi oleks olnud teisiti. Üksi olen palju olnud. Ma ei suuda hästi uskuda, et suudaksin elada kuskil, kus pole merd või vett lähedal. 

Hiiumaa reisikiri jäi pooleli. Elu tuli peale. Suvel on niipalju elu, et palju muud kipub jääma unarusse.