Eile õhtul mõtlesin kas minna või mitte minna tantsima. Üle oli elatud unetu öö ja kartsin, et ei pea sellele kõrge pulsiga trennile vastu. Pidasin ilusti. Õnneks oli päris rahulik lugu, mille järgi kava harjutasime. Pärast oli hea tunne, aga väga väsinud.

Eile käisin ka üle pika aja psühhiaatri juures. Ta oli vahepeal operatsioonil ja pool aastat töölt eemal. Pikendas rohtusid, nagu vaja oligi. Nagu arvata oli. Õhtul siis tegin traditsioonilise programmi sel puhul. Võtsin poest paar õlut. Kolm. Ja kodus paar unerohtu. Kuna kõht oli üsna tühi ja olin trennist läbi ja magamata, siis ilmselt seetõttu hakkasid väga hästi ja kiiresti mõjuma. Kuid ma ei saanud magama minna. Sest und polnud? Ei, ei. Oleks võinud kohe magama minna, aga tekkis niipalju ideid, mida tahtsin ära teha. Arvutis proovida. Proovida seda uut ChatGPT versiooni. Mingeid asju veel. Ei mäletagi praegu enam. Panin kirja palju stseene, mis võiksid olla mõnes filmis või raamatus. Igasuguseid argisemaid toimetusi. Ideid, mida tulevikus teha. Lähiajal isegi. See on iseloomulik sellele unerohuga üles jäämisele. Tekib ülim optimism ja väga palju mõtteid, mida teha. Näiteks teha lihtsaid videosid inimestele ja ettevõtetele, kus nad ise räägiksid. Mina tegeleksin tehnilise poole ja videoloominguga. See tundus (ja tundub siiani) hea mõte. Internet on üha rohkem täis lõputut seosetut sisu ja juba praegu on palju toodetud adumi (tehisaru) poolt. Meil on vaja kedagi, kes kureeriks sisu. Sotsmeedia mõjuisikud saavad ja kohati ongi selles rollis. Aitavad meil selles infomöllus orienteeruda. Lugesin samateemalist artiklit NewYorkerist. Ameerikas on asi meist selles osas ees. Autor tõi välja mitmeid muusikaga hästi kursis olevaid inimesi, ühe moele pühendunu, toidukaupadele. Neil on oma uudiskirjad või ka TikTok, kus nad jagavad oma teadmisi. Nii saab internetti kasutada sel moel, et see pole lõputu skrollimisvõimalusega pläust. Kui see muusika ajalugu ja instrumente hästi tundev mees tõesti mängib mingit klaverit teatud viisil, mis tekitab teatud tunde, siis on mul tunne, et saan targemaks. Ma oleksin nagu giidiga muuseumituuril. Või kirjeldab, kuidas üks jazzmuusik, kelle nimi mul praegu meelde ei tule, millalgi eelmisel sajandil suutis jazzi tuua poppmuusikasse. 

Need uudiskirjad tundusid olevat tasuta, aga kõigil oli ka mingi tasuline osa, läbi mille saab muidugi rohkem. Iseenesest tore, kuidas igaüks saab teha nii oma asja. Ajada oma atra. Mis mul entusiasmi selles osas maha võtab, on see, et ma näen, kui palju nad peavad olema videos ja pildis. Tootma sisu. Aga see on minu probleem. See, et mina ei taha seda teha, ei tähenda, et teised ei taha. Kui keegi saab seeläbi oma kirega tegeleda ja selle eest veel (looodetavasti) head tasu, siis mis mul nuriseda. Mitmed nende lingid viisid Substacki. Ma olen unustanud, mis see täpsemalt oli, aga selline loojate ja kirjutajate keskkond. Peaks võib-olla uuesti proovima. Eks sealtki tuleb infot peale, mida on niigi palju, aga kui see Instagrami vastu vahetada, siis pole ehk paha. Ja äkki endalgi on seal midagi avaldada. Igaljuhul selline uudiskirjade süsteem mulle meeldib. Tuleb aeg-ajal vana hea e-mail. Seal on nö valitud palad. Tänu sellele jääb ära infomassis enda väsitamine. Ilmselt ma pole ainus, kelle meel vajab rohkem puhkust ja vähem pläusti. 

Natuke uimane on ka veel sellest unerohust. Saan vist isegi ühe kohvi veel juua. Hea rahulik on olla. Üle päris mitme päeva. Öö enne tänast, mis vahele jäi, see oli üsna vastik, eriti hommikupoolne ots. Kui oligi juba hommik ja lõpuks jäin magama, aga neljakümne minuti pärast oli äratus. Üsna rõvedad olid need mõned tunnid voodis. Aga üle elasin. Ja toimisin. Mul oli päev läbi tegemist. Keset päeva imestasin, kuidas kell on nii vähe. Tavaliselt uimerdan hommikuti ja enne keskpäeva ei jõua millegagi alustadagi. Eile oli teisiti. Ma isegi nautisin seda zombi-olekut natuke. Teistmoodi seisund. Ja seisunditemäng mulle juba meeldib. Või noh, ei saa öelda, et kassiahastus oleks lemmikute seas. Ei ole. 

Üks eilse hilisõhtu ideedest – enne, kui magama potsatasin ja enda üllatuseks kuus tundi hiljem ärkasin, kõhuli voodis, pea vastu klaviatuuri, põlev voodilamp tunnistajaks – on minna nädalavahetusel taas rattatripile. Alguses oli Läänemaa-Saaremaa-Hiiumaa mõte, aga siis tuli kuskil Viljandi. Kohe tekkis tunne, et sinna võiks minna. Rongiga kohale või lähedale ja rattaga edasi. Saaksin külastada oma lapsepõlve maakohta. Ehk ka Tõrvasse jõuda. Pole veel kilomeetreid arvutanud, aga kui suured need jalgrattavahemaad Eestis ikka olla saavad.

Vaatame, mis ilmaennustus lubab. Täna hommikul käisin jalutamas. See on mu viimase aja tegevus, mida olen katsetanud ja julgen soovitada täiega. Minna esimese asjana lihtsalt õue. Natuke kõndida. Viimaste päevade vihm on teinud kogu looduse lopsakaks. Mustamäe on iga aastaga rohelisem. 60ndatel istutatud puud on kasvanud suureks. Mul on hea asukohaga nurgakorter. Akendest vaatabki rohelus vastu. Ka jalutades on hoopis teine tunne, kui oktoobrist maini. Siis on puud vaid mustad rootsud ja puure meenutavad hooned mõjuvad masendavalt. Täna hommikul aga märkasin, kuidas isegi põõsad on kohati juba puu mõõtu. On ühte liiki männipõõsad, mida aeg-ajalt kohtab. Kui need suureks kasvavad, siis nad on nii uhked. Väänlevad, laiad, omajagu kõrged. Olen näinud, et neid hooldatakse ka, et päris teid ei kataks. Suured põõsad on miskipärast vaimustavad. Võib-olla seetõttu, et neid on Tallinnas nii vähe. Kui kesklinna poole minna, siis on pilt aastatega ainult hallimaks läinud. Kuid Mustamäel, näed, elu õitseb. Pea lakkamatult täiskoormusel mürisev Tammsaare tee ei tundu nii kohutav, kui on võimalus sellega vaid korraks servapidi kokku puutuda ja siis taas majade vahele pöörata, kust kostub linnulaulu ja kõrguvad täies lehes majesteetlikud puud. 

Helistasin eile vanaemale, rääkisime pool tundi kindlasti. Samal ajal, kui ma sõitsin rattaga ühest kohast teise. Lõpuks olin juba Rotermannis kohal, istusin kunstmuruga kaetud äärel. Tumedad pilved katsid taeva. Hea oli seal. Tore kvartal, kuhu polnud ammu sattunud. Vanaema istutas kurke. Ütles mu psühholoogia-õpingute kohta, et ega see, mis õpitud, enam leiba küsi. Tal oli hea meel, et helistasin. Nõustusime, et inimesena on ikka hea suhelda. Muidu on koguaeg üksi. Üksildus tuleb peale. Ütles, et olen hea laps, et helistasin. Ostsin ühest oma lemmikkohvikust, kuhu ma polnud kuskil kolm aastat sattunud (ega läinud) kardemonisaia, mis maitses samahästi kui eelmisel korral.

Koduteel jäingi vihma kätte. Alguses tuli vähem. Lilles hakkas kallama. Pöörasin otsa ringi ja läksin McDonald’sisse varju. Töötaja märkas seda valju hoovihma ja vangutas pead – ta vahetus oli kohe lõppemas. Jõin ühe kohvi, pärast jäi vihm vaiksemaks. Asusin teele, kuid peale Hipodroomi läks taas hullemaks. Olin natuke mingi mööblipoe räästa all ja sõitsin siis edasi. Õnneks polnud liiga külm. Pusa sai märjaks, püksid ka, kuid kodus vahetasin need ära ja elu läks edasi. Peale seda kuud või kahte, kui paistis päike, on vihm väga tore ja oodatud külaline.