Kuidagi on juuni lõpp kätte jõudnud. Rohelus on kestnud oma kuu aega. Läheb kiiresti see suvi, see aeg üldse. Öeldakse, et tänapäeval on kõik justkui kiirenduses. Eks nii ongi. Kui olen olnud mõnel retriidil, siis on uskumatu, kuidas ajataju tõesti muutub. Mediteerimine toob rohkem kohale. Mis omakorda võimaldab märgata rohkem. Ühes hetkes on rohkem. Seda on keeruline ja võib-olla võimatu sõnadega edasi anda. Aga selgelt tekib tunne, et kogen elu kogu oma rikkuses. 

Pea hakkas tuikama. Teine kohv. Magasin jälle pikalt, kaksteist tundi. Täna on juba inimese tunne. Eile oli hirmus. Festivalijärgne madalseis. Pole ka ime, päevad ja ööd olid pikad, und vähe, füüsiline töö ja ka vaimne pingutus. Lisaks äärmiselt mürarikas keskkond. Suhtlemiseks peab karjuma. Aga ma ei kurda. See on äge ka. 

Kui eelmine aasta Retrobestil jooksis üks tüüp lavale ja üritas ühe Modern Talkingu liikmega duetti laulda või midagi sellist, siis sel aastal viskas üks teine tüüp, umbes minuvanune, artisti (õnneks) tühja Saku originaali purgiga vastu pead. Artist lõpetas räppimise. Vaatasin, et ta läheb lavalt ära, aga võttis hoopis veepudeli, samal ajal edasi esinedes, läks lava servale ja pritsis toda elukat veega. Tähelepanuväärne on see, et sel festivalil on publik väga noor. Sellised 18-25aastaseid on ehk kõige rohkem. Üle 30seid on ka, aga väga vähe, maksimaalselt kümme protsenti, pigem viis. Ja juba mitmendat aastat olen näinud, kuidas need noored oskavad väga hästi käituda. Tundub, et nad on nii tänulikud, et saavad näha oma lemmikartiste esinemas. Ma näen publikut läbi kaamerasilma lähedalt ja nad valdavalt ei ole silmnähtavalt purjus. Pigem on tüdrukutel pisarad silmas ja nad on täiesti kaasa elamas artistidele. See teebki selle töö ägedaks. Kui ühel hetkel õhtu edenedes tekib jõhker energia, kus ligi kümme tuhat inimest, kogu kontserdiplats, elab kaasa. Ja mina olen lava serval filmimas ja saan osa sellest energiast, mis on lava ja publiku vahel. See tugev energia annab hoogu, tekitab tunde, et midagi ägedat on toimumas. Ja no festivalil on programm, ajaraam, kui ma juba seal olen, siis elan selle järgi. Võin olla väsinud või elevil või mis iganes. Kui uus artist läheb peale, lähen minagi. Nii nagu 9st 5ni töötajaid kannab rutiin, kokkulepitud nö programm, siis muusikafestivalil on sama. Aga muidugi väga teistsugune. Jama on selles, et alguses on raske, pole harjunud sellega. Filmivõtetel on ka esimesed päevad rasked, aga siis harjud. Sellepärast ongi hea olla kogu võtteperiood, kuu aega või rohkem, oleneb kaua kestavad. Siis saab kokku korraliku palga. Kui olla paar päeva, siis läheb kaks-kolm päeva, et jälle taastuda. Kokku veidi liialdades nädalane ettevõtmine. Minu vanuses peaks selgelt hoidma ennast selliste ettevõtmistega. Eks seda natuke saaks ka teha. Aga üks, mis selle töö teeb mõnusamaks, on kerge alkohol pärast tööpäeva. Elad selle väljakutsuva tööpäeva üle ja siis on kergendus, tekib mingi uus energia. Sooritusjärgne kergendus. Üleminek festivalimöllust unne. See võtab natuke aega. Ja seda aega on hea sisustada jutuajamise ja joogiga, kuni tuleb uni. Lisaks on see Lõuna-Eestis. Ööbisime veidi eemal Uhtjärve nõiariigis, selline nimi on turismikompleksil. See asub kuplite vahel, keset loodust. Lõuna-Eestis on tõesti teine riik. Perenaine oli soe. Lubas meil saabuda kella kolme ajal öösel. Üks mees ärkas meie kõne peale ja lasi meid majja. Voodi oli pehme. Toast viis uks otse maja taha, kus oli hea paljajalu vihmamärjal murul end maandada. Öine vaikus ja lõhnade maailm. Hommikul soovitas perenaine kohvi sisse kevadmett. Sel aastal olevat õitsemist rohkem kui muidu ja see teeb mee eriti aromaatseks. Proovisin lusikaotsaga kõigepealt niisama ja nii head mett ma polegi saanud. Mesi on olnud ikka hea.