Ma ei tea, kust isegi alustada. Pole kõige parem olla. On mitmeid asju, millest võiks rääkida, aga kõige olulisem on see, et vanaema sattus haiglasse. Tabas insult. Nüüd ootan, millal saab infot, et kui hull või hea olukord on. Nii ta on. Pole põhjust arvata, et midagi väga hullu. Sai abi kiirelt ja suutis ka küsimustele vastata. Enne, kui ta ilmselt pandi magama, sest õhtul ta magas. Nüüd millalgi vaatab raviarst ta üle. 

Kuulsin sellest õhtul kell kümme, kui tantsutunnid lõppesid. Emotsioon jõudis kohale koju jõudes. Mõtlesin, et kuidas ma magada saan. Võtsin pregabaliini sisse, aga see hakkab paari tunniga mõjuma. Zopikloon on parem ja kiirem uinuti, aga see ei mõju hästi mulle enam ilma alkoholita. Alkoholi aga polnud peale ühe õlle. Jõin selle ära ja mõtlesin, kust saaks kaks tükki veel. Lõpuks meenus, et kodu lähedal on kasiino, kus mõne korra varemgi olen käinud, kui on suur soov veel õlut juua. Jalutasin keskööl sinna. Koht oli tühi nagu ikka. Taha mänguderuumi ma eriti ei näinud. Tellisin õlle ja istusin punasesse tugitooli. Tavaliselt tuleb heli telekatest, kust kantakse üle spordiülekandeid. Pilt oli sama seekord, aga mängis üsna hea muusika. Rahulik ja mitte liiga vali. Kuna mul tikkusid pisarad silma, siis panin ette päikseprillid. Ruum oli väga heledalt külmalt valgustatud. Nägin päiksekatega väga hästi ja järgmist õlle tellima minnes unustasin, et need peas. Teenindaja oli vahepeal vahetunud. Naisterahvas küsis, et päike paistab jah? Ma ei kuulnud teda hästi. Mõtlesin, et kas väljas tõesti juba on valge. Kell oli kuskil üks. Hetk hiljem meenus, et prillid on peas. Ta küsis veel, kas ma olen Olympicu klubi liige. Arvasin, et ta hakkab pakkuma krediiti mängimiseks vilkuvatel automaatidel. Ta lõi mu nime arvutisse ja tuli välja, et olen liige ja see tähendab, et esimene jook on tasuta. Selle ka sain. Kui kolm õlut joodud, tundsin ennast väga hästi. Polnud enam kurb. Unerohud juba mõjusid ja koju minnes täitsa tuterdasin, ei saanud normaalselt kõndida. Tuli ka uni. Magasin kordagi vahepeal ärkamata hommikuni. 

Ega kõige parem hommikul polnud. Unerohust, kui seda liiga hilja ja liiga palju võtta, tekib ka pohmell. Täna ei võta. Esiteks ma ei taha ju kurbust tuimestada. Sel pole lihtsalt enamasti mõtet. Küll ma selle välja kannan. Teiseks on see ebatervislik. Kolmandaks tunnen tantsutundidest rohkem rõõmu, kui olen hästi maganud ja ei liialda alkoholiga eelmisel õhtul. Praegu on väga head tantsutunnid. shuffle’i tunnid kaks korda nädalas, mis on trenni eest. Ning suveks on Rootsist tagasi mu lemmikud bachata õpetajad. Kolmapäeviti on nende tunnid. Olen nüüd käinud kahes järjestikuses, kokku kolm tundi. Rattaga koju sõites tunnen, kuidas olen täiesti tühi. Päevad jooksevad ka nii, et need trennid on järjest. Teisipäevast neljapäevani. Parem oleks muidugi hajutada. Kui jääks päev vahele, siis saaksin taastuda ja rohkem nautida järgmises trennis. Aga pole hullu. Bachata on õnneks rahulikum, pulss kõrgele ei lähe ja õpetajad selgitavad päris palju. Siiski, olen jalgadel ja tähelepanu kipub kergesti hajuma. 

Täna läksin taas enne teisi tegevusi õue natukeseks jalutama. Nüüd kirjutan ja siis söön. Kell on muidugi juba pool üks. Aga mis siis. Lihtsalt muid toimetusi on ka küllaltki palju. Lisaks ideid, mida tahaks kõike teha. Algatusi. Aga enne tuleb ära teha arved, mida oli ammu aeg esitada. Saata raamatupidajale asjad. Mõtlesin, et lähen raamatukokku, aga võib-olla saab ka kodus täna teha. Kui ei saa, siis lähen. Kodus saab vahepeal mugavalt teha paar päikesetervitust või muud venitust. Jube hea, kui saab lülisammast või puusi pisut venitada. 

Mulle tundub, et Instagrami põlvkonnal, kuhu ma ka ennast paigutaks, on mingitlaadi kriis. Need, kes on äraõppinud sotsmeediasse sisu tootma, oma tegevusi instas tutvustama, ei taha väga TikTokki minna. Vähemalt mingi osa inimestest. Ma olen TikToki muidugi katsetanud, aga ka kogenud, kui kergelt see endasse tõmbab. Olen kiirelt kinni pannud ja õnneks pole tekkinud kompulsiivset skrollimist ega üldse kasutamist. Mul on niigi probleeme. Instagram ja Facebook on nende nimed. Mul ei ole ju tegelikult põhjust Instagrami kontot hoida. Mu äri ei ole seal. Facebookis on mõned olulised grupid. Näiteks kehapsühhoteraapia oma. Seal on sisuliselt osa õppest. Arutelud, lisaharjutused jm. Aga Instagrami tahaks vahel ju ikka mõne pildi panna. Kuhu mujale? Kus mujal jagada? 

Aga jah, tundub, et need, kes väga ei armasta seda sotsmeedia osa oma töös, kuid on sunnitud seal turundusega tegelema, on probleemi ees. Tiktok on ilmselgelt koht, kus tuleb olla, kui tahad somes uusi kliente leida. Seal on see kõige lihtsam, jõuda inimesteni. Kuid tegelikult ei taha sellega tegeleda. Teha seda hüperaktiivset sisu juurde. Mida tuleb teha koguaeg, sest mida tihedamini postitad, seda rohkemateni jõuad, algoritm soosib sageli postitajaid. Ja täiesti arusaadav, et paljud, kelle kutsumus on midagi hoopis muud, vihkavad seda osa digiturundusest. Sisuloomet. Pikema videoga pole eriti midagi teha. Vaja on särtsakaid klippe. Õudus. Mulle meeldib videosid teha, aga selliseid pigem mitte. Lisaks ei taha panustada sellesse kultuuri. Selles telefonis elamisse. Ma ei süüdista kasutajaid. Need äpid on tehtud nii, et neid on raske kinni panna. Ja tekib kiusatus uuesti kätte võtta. TikTokil on see kuidagi õnnestunud eriti hästi. Pidevalt proovitakse ju teha midagi, mis konkureeriks. Tiktokile väga sarnaseid äppe. Tehnoloogia tipptegijad, kelle käsutuses on sisuliselt piiramatult vahendeid, ei suuda teha midagi nii sõltuvusttekitavat, kui seda on hiinlaste kogu maailma vallutanud hitt. Midagi on seal sellist, mis inimestele meeldib ja neid sinna naelutab. Ja kellelgi pole veel õnnestunud seda järgi teha. Praegu on selgelt TikToki valitsemisaeg. Varasemalt on some äpid troonil püsinud kuskil viis kuni seitse aastat. Nii oli Orkuti, Facebooki ja Instagramiga. Selle põhjal võib arvata, et midagi mingil hetkel TikToki asemele tuleb. Või selle kõrvale ja juurde. 

Igaljuhul tuleb vist leppida sellise maailmaga, kus on järjest rohkem neid, kelle jaoks see, kuidas nad paistavad välja oma virtuaalkontodel, on tähtsam nö päris elust. Instagramis on seksikas ja väljakutsuv pilt, kuid vestlus tavaelus on pea võimatu juhtuma, sest pilk on äraolev ja kontaktile suletud. Poistel ja meestel samamoodi. Sotsiaalsed kohtumised tekitavad ärevust ja neid välditakse. Sotsmeediast jääb äraspidisel moel mulje nagu inimesed oleksid väga ekstravertsed, väljendusrikkad. Kuid nähes samu inimesi näiteks tantsutunnis, siis on tegu maad põrnitsevate eestlastega, kes ei tõsta pilku ka siis, kui neist möödudes tervitad. Mitte kõik, aga paljud. Ju siis on virtuaalias lihtsam ennast väljendada? Mingil moel mõistan seda, sest minu jaoks on kirjutamine lihtsam kui rääkimine. Aga filmida ennast ja panna see üles? Ei ole seda kohta minus. Vahel on olnud. Kui tuleb mingi naljakas idee, vahel, hästi harva, võib-olla kord aastas on mingi mõte, mida teha. Ega ma ei peagi kõigest aru saama. Lihtsalt ei meeldi mulle see, kui elust nii suur osa on omaette ekraani taga. Ja meeldivad inimesed, kes käivad ringi lahtiste silmadega ja on valmis tutvuma või pisut vestlema. Me ikkagi oleme ju sotsiaalsed olendid, karjaloomad. See vajadus on meis olemas, kellel rohkem, kellel vähem. On selge, et praegusel individualismi ajajärgul on väga palju neid, kes igatsevad ühendust teiste inimestega. Huvitaval kombel on mu jaoks kõige olulisemate tegevuste esireas paaristants ja psühhoteraapia õpe. Mõlemas on ühendus üliolulisel kohal. Kirjutamine on samuti ühendus, sest nagu Õnnepalu ütleb, siis kirjutad alati kellelegi. Nii ma seda ka kogen. Kirjutades olen nagu kellegagi koos. Räägin kellegagi. Kellega, see on juba raskem küsimus. Vahel on keegi kindel mõttes, vahel abstraktsem. Aga päris kindlasti on see kõik kellelegi. Võib-olla ka kellegagi koos.