Nii. Vaatame, mis täna tuleb. Ärgata oli hea. Magada ülihea. Tulin eile tantsutunnist koju väga väsinuna. Tujutu ja väsinuna. Teises tantsutunnis valutas varvas, kuhu oli tekkinud vill. 

Tegin kodus pelmeene. Ja läksin magama. Magasin hästi. Hommikuni välja. Lugesin üle pika aja. Hommikuti on hea lugeda. Tunnike või nii. Aga nüüd on keskpäev. Kuidagi jäin ikka telefoni. Suhtlema ja vaatama mingeid videosid. Ongi vaja kokku leppida kohtumine tänaseks praktikaks, aga see on Facebookis nii ebaefektiivne. Iga tunni aja tagant vaatan, kas on keegi midagi vastanud. Kas on midagi selgunud. 

Peab õue minema. Natuke tuulutama. Rattaga näiteks. Õhtul vist jätan tantsutunni ära? Tavaliselt ei jõua enam kolmandat päeva järjest, ei naudi. Täna on ka tund, kus teised on õppinud kava päris pikalt, raske on järgi võtta. Liiga kiire tempo. 

Hommik oli hea rahulik. Nüüd tekib ängistus. Miskipärast ei taha raamatukokku ka enam minna. Seal on liiga vaikne. Mulle meeldib siis, kui see maja elab. Kui raamatukogus on üliõpilased, kes õpivad. Tekib süvenemist soodustav atmosfäär. Praegu on loengud läbi. Mõni üksik inimene korrusel. Töötajaid on vaat et rohkem kui külastajaid. See tekitab imeliku tunde nagu elu oleks igalpool mujal, kuskil mujal. Ei taha siis ise ka minna. 

Lähen teen rattaga väikse tiiru. Lihtsalt, et liigutada. Tuulutus to da max.