Uus päev. Eilne õhtu ei lõppenud päris nii nagu oleksin soovinud. Oli äge, aga kolm päeva trenne järjest ja siis veel väljas käia ja mitu jooki teha... Eile jäi ka sooja toidu söömine vahele. Täna proovin parandada seda viga. Tuleb süüa ka siis, kui isu pole. Ma lihtsalt tean, et vajan seda toitu. Kuigi isu pole. Nii võib jääda näksima siit-sealt midagi. Hommikusöögiga on mul enamasti hästi. Täna piimas ligunenud kaerahelbed (ei kõla liiga maitsvalt) marjadega. Aga muidu kodumaine supertoit toortatar või siis kanamunad mingil kujul. Juurutan praegu seda, et oleks vähemalt üks soe toidukord lisaks. Tehnikaülikooli sööklas on head hinnad ja suured portsud. Katsun seal süüa, aga nad sulgevad kella viiest ja tavaliselt pole siis kõht veel tühi. Kui aga see toidukord seal mööda lasta, siis võibki jääda söömata, sest trenn tuleb peale, enne mida võtan paar banaani, ja pärast trenni ei jaksa enam kokata. Või siis on nälg nii suur, et võtan midagi kiiret ja ettejuhtuvat. Olgu see siis võileib või pähklid või midagi kolmandat, mis teele jääb. 

Täna on üsna nüri olla. Aga pole ka ime. Eks ma siis kosun. Ilmselt olen seda iga aasta juunis imestanud, aga tõesti-tõesti, isegi siin Mustamäel on rohelus nii kena. Linnud vidistavad. Rohelus lokkab. Majad oleksid nagu puude varjus. Uskumatult ilus. Tekkis plaan homme minna sõbraga metsa ratastega sõitma. Võtta päev. Päevamatk on hea. Alati tahaks ööbimistega, aga päevamatka puhul on see hea, et kaasa tuleb võtta vaid mõned asjad. Ei lähe poolt või tervet päeva pakkimiseks. Isegi paari ööbimisega retk võtab samapalju ettevalmistuse aega, kui kümnepäevane. Tuleb teha kaalutletud otsused riietuse, söögi jne osas. Ma käin ka piisavalt harva, paar korda aastas, jõuan vahepeal unustada. 

Ega täna polegi muud, kui et teha tubasemaid tegevusi. Lähen õhtupoole ka vanaema vaatama. Kui olla veidi (või rohkem) purjus ja seltskonnas (näiteks tantsimas), siis läheb meelest, et vanaema haiglas. Eks siis täna saab teada, kuidas tal on. Mäletan, et kui ise olin kolm nädalat haiglas, siis aeg venis ikka väga. Midagi teha ei jaksanud. Jõuetus. Raskeks tegigi aja aeglane voolamine. Polnud jaksu ei midagi vaadata, lugeda. Söömine oli ainus vaheldus lamamisele. 

Ma pean õppima õlut aeglasemalt jooma. Eile märkasin, kuidas joon pudeli tühjaks ikkagi väga kiiresti. Võiks öelda – kummutan. Oleks suur erinevus, kui rüüpaks aeglasemalt. Istud kellegagi, räägid juttu ja vahepeal võtad lonksu. Ma olen alkoholi hakanud kasutama magamajäämiseks. Nautimisega pole sellistel puhkudel palju pistmist. Vahel hakkab päris vastu. 

Ei taha enam alkoholist rääkida. Tahaks olla parem inimene. Eelmisesse lausesse oli peidetud sõnum endale, alateadlik uskumus, et teatud viisil toimides olen halb. Mis see halb on? Katsed eluga hakkama saada? Mõnu tunda on halb? Pole vaja ennast piitsutada. Küll aga harjutada kaastundlikkust enda osas. On selge, et teatud asjad ei mõju mulle hästi. Mõjuvad alguses hästi, aga pikemaajaliselt on mõttetud ja isegi kahjulikud. 

Mõtlesin kirjutada veel eilsest õhtust. Sellest, kuidas sõbrannaga kasiinos käisin. Miskipärast tundub oluline rõhutada, et ma ei käinud mängimas, vaid kokteili nautimas. Tõsi, kümme eurot siiski klõbistasin läbi mänguautomaadi. Hakkasin natuke ka mõistma, mis inimesi sinna viia võib. Hiltoni hotelli all asuv mängupõrgu näeb väga kena välja. Seal on toredad teenindajad. Oli näha, et püsikülastajatel olid nendega sõbralikud suhted. Kasiinod on alati lahti. Tuled põlevad, oled alati teretulnud. Ilmselt need, kes sagedasti käivad, on leidnud sealt kui mitte sõpru, siis kindlasti tuttavaid, kellega juttu ajada. Ja eks need mängud ongi sõltuvusttekitavad. Olgu siis automaadid, kus ei saa midagi teha, vaid ühte nuppu vajutada ja vaadata, kuidas pildid keerlevad ning peatudes teada annavad, kas võitsid või kaotasid. Selles on midagi tiktokilikult endasseimevat. Ülejäänud elu on sel ajal pausil, meelest läinud. Laudade taga on mängud, mis on ennast tõestanud vähemalt sada aastat. Rulett, blackjack, pokker. Ja kutsuvad mängima ka tänaseid noori. Ma olin üllatunud, kui palju oli 21-25aastaseid. Eelmisest korrast, neli-viis aastat tagasi, jäid meelde vanemad mehed. Need, kes teksaseid ja firma t-särke kannavad. Eile oli palju noori ja riietus, mis seal peaks olema veidigi viisakam, oli nagu ikka tänavapildiski või ülikoolides. Mugavad sportlikud või vabaajariided. Eelmisel külaskäigul öeldi minu meelest meie seltskonnas kellelegi, ilmselt mulle, et ma kapuutsiga pusa garderoobi jätaksin. Kodulehel on kirjas dresskood smart casual – mida iganes see veider kontseptsioon ka ei tähendaks. Aga ajad on edasi läinud, vahepeal käis viirus üle ja üks selle kaasnähtuseid on riietumistavade muutumine. Kuigi see kasiino on igati esinduslik, mugavad tugitoolid, linna parimad kokteilid, mitmeid meetreid pikk lühter baarisaare kohal. Läbimõeldud hubane valgustus, viisakad tualettruumid. Sellele vaatamata peavad nad ajaga kaasas käima, kui tahavad enda juurde pealekasvavat põlvkonda. Seda nad ka teevad. Ise märkan muidugi järjest enam, kuidas lärmakad noored oma hõikava läbisegi rääkimisega mind häirivad. Olen nüüd ise see keskealine, kes noorte olemisviisiga haakuda ei suuda. Muidugi need on need osad noored, kes on lollid ja valjud. Selliseid on igas vanuses. Vaiksemad lihtsalt ei torka silma. Neid ei leia neljapäeva öösel kell üks kasiinost. 

Vaatasin, kuidas laua taga blackjacki mängitakse. See mäng on mulle alati meeldinud. Juba lapsena omavahel mängides. Raha peale olengi ühe korra proovinud sealsamas kasiinos. Et saada see kogemus. Oli äge. Siis olid mu kõrval paar vaikset ja viisakat meest. Mulle see sobis. Eile piilusin ka mängijate selja tagant. Seal oli trobikond neidsamu noori. Kes ei mänginud tilbendasid seal ümber ja seletasid. Käis lakkamatu jutuvada. Ei tekkinud mitte mingit soovi laudkonnaga liituda. 

Nii ilmselt juhtuski, et ei suutnud täna enne ühteteist ärgata. Väsinud trennidest, mõõdukast kogusest alkoholist, kaua üleval olemisest ja soojast toidukorrast loobumisest. Küllap see kõik mängib kaasa. Nagu tuntud näitleja vilkuva automaadi taga.