Uus päev. Uus aeg, suvi. Tuul on vaibunud. Täiskuu vist seisab alles ees, kuid olemine on täitsa okei. Ärkasin kell kaheksa, aga kuidagi suutsin ikka voodis pea kahteistkümneni lesida. Mõelda eelseisvatele päevadele. Homme sõidan Lõuna-Eestisse, Pühajärve jaanitulele tööd tegema. Eelmine aasta oli üks suur veini joomine. Aga see-eest läks aeg kiirelt. Sel aastal üritaks ennast mitte liiga ära väsitada. Väsitav on see muidugi igaljuhul. Ööni tööd teha, vastu hommikut magama saada. Harjumusest ärkan kindlasti liiga vara. Ei saa unetunde täis jne. Aga ise ma selle risti kanda võtsin ja tegelikult lähen täitsa hea meelega. Ei oska nagunii jaanilaupäeval midagi teha, otsustada kuhu minna. Või kuhu jääda. Viimastel aastatel olen jäänud Tallinnasse. Uues laines on tavaliselt toredad peod olnud. Hommikul saab rattaga koju sõita. 

Linnud endiselt laulavad. Hakkab kohale jõudma suve meeldiv mõju. Energiat on rohkem, elutahet ka. Jaksan rohkem, kui muidu. Jahe on ka okei. Päike toetab head tuju. Eks kõikumisi on ikka siia ja sinna, aga ka märkamisi, kui ilus on see muidu hall linn suveehtes. Isegi tööstusrajoonides pressib võsa ja kõikvõimalik muu rohelus betooni vahelt välja, luues väljakannatatava kontrasti, mõjudes kuidagi sõbralikumalt ja mitte nii masendavalt. Ja-jah, ma olen nõus, et kõik on enda sees, suhtumise küsimus jne. Sellegipoolest ei oska ma muud öelda, kui et suvel on parem. Mitte ideaalne, tuleb ette masendust ja madalseise, raskeid hetki. Kuid siis jälle avastan, et ma liigun rattaga ühest kohast teise, tuul puhub, oksad ulatuvad üle müüride, linnud laulavad peakohal puuvõrades ja see lepitab eksistentsiga. 

Eile käisin Paljassaares ujumas. Kuni vees olin, puhus tuul rätiku seljakoti alt lahti ja viskas laintesse. Rätik rullus kaldalaintes. Jäin pärast pingile raamatut lugema. Oli parajalt jahe, kandsin pikki pükse ja paksu pusa. Ometi oli paari tunni pärast koju jõudes näol õhetus. Vot selline lugu. Saime eile taas kehapsühhoteraapiat praktiseerida. Ja siis oligi varsti aeg magama minna. Sellised need päevad on. Tõmban tegevusi koomale. On vähem stressi ja lihtsam. Ei otsi enam aktiivselt mingeid suvalisi tööotsi, mida teha. Proovin rohkem keskenduda kõige olulisematele. 

Aga nende hommikutega võiks küll midagi ette võtta. Need paar või rohkem tundi, mis ma voodis leban, ei anna nagu midagi. Võiks ju siis lugeda, kirjutada, midagi ette võtta. Muidu algab päev alles lõunast. 

Aga mis seal ikka, on nagu on. Ei suuda otsustada, kas minna ujuma või sõita teises suunas vanavanemate juurest läbi. Vanaema sai eile haiglast välja. Kodus on tal kindlasti parem. Mingit tööd ta enam vist ei tee. Aga jumal seda teab. Võib-olla kastab kurke ja tomatitaimi. 

Nüüd on aga nii, et pean midagi sööma. Lasen tatra soojaks ja elu läheb edasi. Lähen siis välja ja vaatan, kuhu poole rattad viivad. Meenub, et õhtuks on plaanitud rattatiir sõbraga, siis saab ilmselt ujumise ka sisse arvestada. Mulle täitsa meeldis eile istuda pingil muuli peal, ümberringi rand ja sinine meri ning lugeda raamatut närvisüsteemist. Või lähen homme hommikul vanavanemate juurde? Jah, see on hea mõte. Tunnen vahel omajagu süüd, et ei aita neid piisavalt. Võiksin seal ju vanaema rõõmuks kasta, rohida jms teha. Ka tädil on suur koormus, kasvatab ja müüb lilli. Pikad-pikad töised päevad. Kuidagi on see maailm praegu selline, et igaüks peab ise hakkama saama. Kuigi täditütre mees käib lisaks oma tööle veel vabadel hetkedel tädil abiks. 

See on omajagu valus teada, et võiks vanematega tihedamat suhtlust hoida, aga ikka lähevad nädalad ja kuud nii, et võib-olla ei puutu kordagi kokku. Mingid tähtpäevad ja vahel spontaansed grillimised ja saunaõhtud, aga kui aastat vaadata, siis ikkagi harva. Ja ega ei tahagi väga tihti. Mul pole emaga midagi huvitavat rääkida. Lähen sageli kiiresti närvi, kui ta küsitleb või siis räägib liiga pikalt ja detailselt millestki, mis mulle kohe üldse huvi ei paku. Aga see selleks. Vaatamata sellele tean, et kui teda enam poleks, siis oleks elu kibedam. Isaga ju sama lugu. Vot. Paneb mõtlema. Aga enamasti mitte tegutsema. Vahel võtan end kokku. Kaks päeva enne, kui vanaema insuldi sai, käisin teda vaatamas. See oli õige otsus. Ja eks homme või täna lähen uuesti. 

Ei tea kuhu on kadunud lapsepõlvefotod? Kui olin teismeeas ja väga vihane kooli ja kodu peale, siis sodisin osadel klassipiltidel enda näo ära. Aga meil olid vendadega albumid. Selline kolmest albumist koosnev komplekt, mis käis ühe ümbrise sisse. Pole neid väga ammu näinud. Ema küll tahab vahel näidata negatiividelt oma lapsepõlvepilte seinale projitseerituna, aga talle iseloomulikult elab ta kauges minevikus. Tema hea aeg oli enne laste sündi. Siis oli elu alles hea. Sellest võib ta lõputult rääkida. Aga sealt edasi – ei midagi. Stress, pinge ja trauma. Ma ei imestaks, kui ta fotod mõnes hüsteeriahoos on ära visanud. Mul ei olegi endast praktiliselt pilte enne 2014. aastat, kui hakkasin Google Photos galeriisse salvestama. Sealt on palju. Kuid enne seda. Vanusest 0-25 praktiliselt mitte midagi. Paar lapsepõlvepilti on olemas. Mind huvitaks ka see aeg, kui olin 13, 15, 18, 20. Mingi aeg tulid digifotokad, aga need pildid jäidki sinna mälukaartidele või vanadesse arvutitesse, mis mingi hetk enam ei töötanud. Aga kuni 13. eluaastani sai ikkagi ilmutatud sünnipäevadelt pilte. Siis ei tehtud neid niipalju. Polnud kaasas koguaeg fotokat. Kui see üldse oli. Perel võib-olla oli, aga meil kasutas seda vist pigem isa ja tehtigi sünnipäeval või jõuludel paar klõpsu. Ma ei vaata seda fotode massi, mis viimase kümne aasta jooksul salvestatud, pea kunagi. Siiski pigem hea, et see võimalus on olemas. Aga kui vaadata, siis see tõmbab nostalgiasse, seletamatusse ja ebalogilisse igatsusse olnu järele. Praegu on selleks kell liiga vähe. Tõmban ennast välja. Söön ja tegutsen pisut, liigun väljas, see on oluline. Liikuda. Liikumine on elu. Ma tean, et läbi meditatsiooni jõuab tüüne rahuni istudes, aga kui ma seda ei tee, siis pigem liikuda, kui kodus konutada ja jumal teab mida teha, internetis ebaolulise infoga ennast roiutades.