Vabalt kirjutus. Jaanieelne. Selline nagu ta on. Istun rõdul. On päris soe. Tulin tuppa. Pea valutab. Mitte nii, et rohtu peaks võtma. Teisiti. Kas see on pregabalini ärajäämanäht? Ilmselt ka seda. Midagi ei jaksa. Midagi ei taha. Ometi. Pai ja toetust. Kuskilt väljastpoolt. Seda metalltükki, mida Kõrvemaa looduses eile nägin, teraapiapraktikat tehes, seda saaks kasutada ilukirjanduses. Enda suhtes kaastunnet arendada. Samuti on mingi solvumine ja viha, ka seda nägin eile klienditoolil istudes. 

Terve päev oli masendus. Ja õhtul tuli tantsutund, meeldis. Muidugi meeldis. Pärast seda kiirustasin koju. Muidugi koju. Sest algas praktikaõhtu. Kogu see õhtune programm oli väga mõnus. Enne trenn ja siis praktika. Trenn lõi hea lahtise oleku. Tantsutrenn ka. Nii et ikka on head mu elus. 

Aga see uue päeva hommik, see on õudne. Võib-olla alustada päevi teisiti. Kuidas? Jooksuga? Aga kui õhtul on olnud tants, siis pole ju mõtet. Jalutada on hea. Jalutamas ikka käin. See on hommikuti meeldiv. Peabki vist uuesti minema? Kahe tunni pärast algab juba tantsutund. Nii et piinlen siin kodus veel natuke. Tahaks silmad sulgeda. Tukkuda. Aga ei suuda voodisse minna. Rahutus. Ühe akna pesin. Tiiru pesu pesin. Rohkem polegi midagi teha. Ei jaksa lihtsalt. Minna varem välja? Ei viitsi. Süüa ka ei taha, kuigi peaks varsti. Mingi supi teen ehk. Voodisse. Tagasi voodisse. Kuulan midagi.