Ei kirjutanud kohe peale ärkamist. Oleks pidanud. Jõudsin avada uudistesaidi ja saada teada, et USAs tulistatakse taas presidente. 

Enne seda olid muud mõtted peas. Üks võimalik vastus vägivallale, mida ise saan teha, tuleb budismist. Vastavad harjutused, meditatsioonid, mis on vägivallatud. Metta bhavana, nn kaastunde arendamine. Aga ka anapana, hingamise jälgimine arendab reaktsioonide märkamist ja annab võimaluse mitte jääda kinni agressiivsetesse mõtetesse. 

Täna on puhkepäev. Kell on pool 3. Magasin mingi 12ni. Päris raske oli see kogu kaks päeva. Sel nädalal oli üks öö, kus ei maganud üldse. Oli nii kiire ja tihe nädal, et ei mäletagi enam seda ööd, kui ei maganud üldse ja järgnevat päeva. Nüüd tuleb vaikselt meelde. Aga kaks ööd hiljem, enne üle pika aja filmivõttele minekut magasin paar tundi. See oli valus ärkamine. Külma duši all olles pidin radiaatori torust kinni hoidma. Läbi valu ja segaduse sain siiski õigel ajal kodust välja ja bussi peale. Võttel, eriti alguses raskemaid asju tõstes oli väga halb olla. Väiksemad pingutused olid sellised, et pärast käis pea ringi. Aga kuidagi suutsin üle elada 13 tundi pidevalt jalgadel ja aktsioonis. Täitsa hämmastav. 

Lõpuks jõudsin koju, uni tuli muidugi hea. See on üks võttetöö suuri eeliseid. Töö on nii väsitav, et uni tuleb pea alati kohe. Keha nõuab oma. 

Eile ajasin end uuesti varahommikul maast lahti, et jõuda rongile. Tähistasime tagantjärgi venna sünnipäeva rattasõiduga Kõrvemaa metsades. Oli väga nauditav, aga ka raske. Võib-olla sai liiga suur teekond. Igatahes täna oli taas valus tõusta voodist. Aga eks see on selline lihasvalu, mis läheb liigutades taas ära. Ei midagi hullu. Lihtsalt ei oska täna kuidagi olla. Ilm on ka selline sombune, kuigi päris soe. Ei saja. Õhku on kuidagi vähe. Aga tuli tegelikult ka õhku, öösel enne uinumist natuke sabistas vihma, tuli läbi lahtise akna jahedamat õhku. 

Filmitöö oli päris tore. Päris tore. Tuli meelde see magus distracted tunne. Rakkes olemine kõigi meeltega. Kogu muu elu läheb meelest, pole lihtsalt aega ei muretseda, kahetseda, mõelda millestki muust. Meeldib ka nooruslikkus. Eestis on filmitegiijad valdavalt nooremad inimesed ja muidugi tõmbab see valdkond ka neid, kes ei kujuta end rutiinses keskkonnas. Ja väga tore ja sõbralik on õhkkond. See on mu jaoks ikka palju kodusem keskkond, kui kuskil korporatsioonis või tiimis inimestega, kellega pole just palju ühist. 

Nii ta läheb. Ehk õnnestub veel võttele minna. Sügisel tahaks küll. Tavaliselt septembris on kuidagi kehv, kui pole midagi, millega olla hõivatud. Tahaks, et oleks ka kolleegid sel sügisel. See aitab palju kaasa. Kui õigesti mäletan palgatöö aegadest, siis aeg läks koguaeg kiirelt. Välja arvatud unised pärastlõunad, aga suuremas pildis. Aastaajad vahetusid nii, et ei jõudnud üleminekuid märgatagi. September-oktoober-november, ühest kuust sai toimekalt teine. Sügisel on see mu meelest hea. Üldse olen praegu leidnud end kohast, kus liiga palju vaba aega pole hea. 

Ju siis tuleb teha. Ka hea, et on hea tööd teha. See on hea koht, kust tööle asuda. Pole soovi olla mujal. Eks juhtub ikka, et ei jõua mujale. Pole muud elu, kui töötada, eriti filmil. Reedel jäi minemata heade nooruspõlve sõprade seltskonda, Pääsküla aeda, kus oli ka üks sõber Soomest. 

Kahju, seda ei juhtu väga tihti, et ta tuleb. Praegu paraku oli just lootusetult kiire. Muul ajal oleks andnud mõelda. 

Eile oli rattasõit nii väsitav, et mustikaid ei jõudnudki otsida ja korjata. Kuigi näha neid oli. Millalgi tahaks ikka nosida. Aga varsti ongi Hiiumaal hooaeg lõppemas ja võib taas minna. Täna on vist merepäevad? Äkki minnagi mere äärde? Miks mitte. Seal alati tore. 

Üleeile taksos koju loksudes rääkis juht, kuidas alkohol on see kõige hullem substants. Teiste ainete all olevat kliendid sõbralikumad. Ei ründa. Oli selline muhe paks mees. Toreda jutuga. Isegi väsinuna hakkasin kaasa rääkima. 

Rohkem ei jõua praegu. Tuleb õue minna. Liigutada. 

Enne süüa natuke. Teen taas kiire praemuna ja läheb. Läheb minna. Õue. Päeva nautima. Lugema randa, see ei saa ju halb mõte olla :)

Kuhugi vee äärde. Mis siin korteris ikka olla. Kuigi veidi tahaks ka. Olla kodus. Omamoodi mõnus. 

See on hea, kui suvi on end sisse seadnud ja kui õnnestub unustada, et see polegi lõputu. Siis on hea lahtise akna all millessegi süveneda. Kliima ja kõik on sõbralik.