Hommik. Eile käisin võttel. Kael on valus. Jälle see sama koht, mis sel suvel aeg-ajalt on kangeks jäänud peale magamist. Imelik, pole ju sundasendis juba kaua olnud, kontoritööl. Praegu on suvi. Kohalolu aeg. See on ka muidugi omamoodi surve. Aga selge on see, et mulle sobib õues olla. Ja kui õues ei jaksa enam, siis toas, lahtiste akende tõmbetuules. Praegu istun elutoas, rõdu uks on lahti. Kergete pahvakutena tuleb tuppa värsket õhku. See on ikka omamoodi ime, kui siinmail saab hoida aknad lahti. Nüüd olen sellega juba nii harjunud, et ei mäleta enam, kuidas oli, kui saad korra tuulutada ja pole isegi mõeldav, et aken ununeks lahti. Valus külm annab endast tingimata märku.

Siin ma istun. Kipun jääma mõtlema, et mida ja millest kirjutada, aga ei, seda võib ka teha, aga praegu on oluline kribada. Minna edasi. Seda on mul nagunii vaja harjutada ;) Mul on kuidagi loomuses jääda hajameelseks. Aga sellega on ka nii ja naa. Isegi enda kohta ei saa midagi lõplikku, defineerivat öelda. Sest teisalt ei tea ma rahutumat tegelast kui ma ise. Teelolek on mu parim olek. Liikumine, veeremine, ma ei taha maja ja aeda, sellest olen aru saanud. Piisab võimalusest rentida ajutine peatuspaik. Ulualune, kus välja puhata, et siis jälle edasi veereda, sammuda või seilata. Vend läheb täna Hiiumaale. Tekkis ka mul igatsus. Mida rohkem olen seal käinud, seda rohkem on kohti, mida igatsen. Lisaks veel palju avastamata. Mulle ei anna rahu need kujutluspildid, mis mul on. Eelmise suve lõpus olin seal päris kaua, vist isegi nädala? Või rohkem? Magasin end välja. Midagi väga teha ei jõudnud. Praegu tahaks minna, aga ei taha üldse tegeleda söögitegemisega. See võtab niipalju aega ja ei meeldi mulle üleliia. See on ikka nii mugav, kui toit tuuakse ette või saab kuskilt läbi astuda. Eriti siis, kui see on maitsev ja tasakaalus tervislikum söök. Filmivõtetel on enamasti hea catering. Tehakse kohapeal valmis. Võtted kestavad kuu või isegi kolm ja inimesed tahavad erinevat sööki. Varieeruvust. Lisaks on seal kolm toidukorda. Üks maailmas palju ringireisinud 50ndates eluaastates paar leidis kuidagi tee filmivõtetele. Kui nad hommikul ettevalmistusi teevad ja süüa pakuvad, siis mängib nende ratastel köögis techno või goa trance. Nad on tätoveeritud ja kaugelt võib öelda, et elus seigelnud. Toimetavad kiirelt. Neil on alati värsked ja head jalopenod, ma ei tea, kust neid saavad, soovijad, kelle hulka ka mina kuulun, saavad tõsta endale juurde. Nende tehtud toidul on veidi teine maitse. Kastmed on natuke huvitavamad jne. Pole ainult tasapaks koorekaste, mis on küll hea, aga pikapeale viskab üle. Veidi pikantsust on sees, aga täpselt niipalju, et eestlane ei hakka nurisema. Teravust muidugi lisada ei saa kui teha 50le või sajapealisele meeskonnale süüa, aga maitsetega mängida küll. Olles nüüd paar päeva jälle võtetel rahmeldanud, oli väga mõnus jõuda platsile ja küsida hommikusööki, mis poole minuti pärast ulatatakse, kus on kõik vajalik olemas. Ja lõuna ajal võtta luugist lõunasöök. Ja õhtul saab samuti midagi. Kokad on juba läinud, aga kõigile on karpidesse midagi valmis pandud. Kolmeteisttunniste tööpäevade puhul oleks muidugi väga keeruline ise veel toiduga ka tegeleda. 

Ja võttel näeb inimesi. Paljusid tean, aga kuna oli mõne-aastane paus, siis on ka uusi nägusid. Lisaks oli tegu Ameerika komöödiaga, mis tähendab, et oli ka välismaalasi. Ja eestlasi, kes sageli on samuti ringi reisinud. Töötanud näiteks Austraalias filmivõtetel või teinud muud huvitavad maailma eri otstes. Nendega on põnev rääkida ja nende olek mõjub värske õhuna, mida hingata. Ma ei tea, kas see on tänu reisimisele (ilmselt küll), aga minu meelest on loomulik olla võrreldes keskmise eestlasega kontaktsem. Öelda võttel nö võõrastele inimestele ka tere ja teha isegi midagi nii pöörast, et pidada maha väike vestlus. Tihti Eestis räägitakse oma tuttavatega, aga kui tuttava kõrval on keegi, keda ei tea, siis justkui seda inimest nagu polekski. Mulle meeldib ikka üldiselt ennast tutvustada, mitte käia kõigepealt mitu päeva silmad maas mööda, et siis lõpuks rääkima hakata. Kuigi see on ka omamoodi kodune, et ilma viisakuste vahetamiseta saadakse juba kuidagi teada, et kes on kes ja kui on vaja midagi küsida, siis pöördutakse ikkagi sõbralikult ja nagu oma inimese poole. See on soojendav.

Aga võtted on ka enamasti stressirohked ja inimesed väsinud. Pole kahjuks seda aegagi, et niisama rääkida. Aeg on väga piiratud ja tuleb tegutseda. Aga vahel kui kõik sujub või parasjagu satud ühte kohta kellegagi koos ja mõlemal on stand by hetk, kus iga sekund võib olla vaja minna kuhugi, aga mitte hetkel, siis tekivad sageli sellised mõnusad hetked, kus saab korraks millestki muust rääkida. Nii et oma sõrme ma kunagi andsin filmidele ja alles nüüd saan aru, et ma ei pruugigi kätt sealt enam välja saada. Isegi kui vahel tundub, et see on jäänud selja taha. Võtted on midagi sellist, mis toob kokku inimesed, kellele ei sobi rutiin ja lõputusse tulevikku suunatud kindlate kellaaegadega töö siseruumis. Selle töö käigus näeb kohti. Eile näiteks olime Vasalemmas. Kuskil väikse tee ääres karjääride vahel. Üks võttekoht oli väga mitte-eestilik, pigem Soomet meenutav. Männimetsas veekogu, mille kõrged servad olid kivist, võib-olla graniidist. Veepind oli kaunistatud vesiroosidega. Sellesse pikka päeva mahtusid ka hoovihmad, mille ajal sattusin olema ühes teeotsas, viimases veoautos. Õnneks oli mul käepärast kalamehetool, kus sain istuda ja üks kaameratehnik jättis luugi lahti. Kuigi jalad olid läbimärjad, sain istuda kuudis, vaadata vihmasadu suvalisel metsavahelisel teel ja valvata, et mõni juhuslik auto võtteplatsile ei sõidaks. Need olid igavad paar-kolm tundi, aga nagu võtetega ikka, siis hiljem jääb ikkagi tore mälestus.