Ilm on soe. Sattusin eile lugema piiridest päris huvitavat lähenemist. Mingi pdf-fail, midagi raamatu sarnast. Tundus alguses üsna spirituaalne tekst. Aga miski tõmbas siiski lugema. Midagi seal oli. Mis see siis oli, sa küsid? Hea küll, ma jagan sinuga seda. Vaata, piirid, eks. See on suur teema. Aga. Ja see tekst võttis ka väga suure ampsu, näidates piire näiteks üksikisiku osas. Kust ma algan ja lõppen? Enamus inimesi peab enda piiriks nahka. Ma olen see, mis jääb nahast sissepoole. Nahk on piiriks. Väljaspool mind enam pole. Autor tahtis minu meelest näidata seda, kuidas see piiripanek on otsus. Levinud on ka see arusaam, et keha pole mitte mina, vaid minu oma. Kus siis mina olen? Põhimõtteliselt pea, mida kannab mu keha. Keha ja aju seoste nägemine on päris uus teema psühholoogias. Psühhiaatritel pole isegi seda väljaõpet, et näiteks komplekstraumade puhul osata näha seoseid kehaliste sümptomite ja autoimmuunhaiguste vahel. Selle kohta tuleb infot alternatiivsest suunast. Peter Levine ja Cabor Mate on tuntumad nimed, kes on teinud väga suure töö ja neid on huvitav kuulata. Aga veel piiridest. Jah, et nii nagu auto, maja ja toataim on minu oma, nii ka keha. Ma ei lugenud seda teksti lõpuni, tekkis praegu huvi, et kuhu autor välja jõuab. Vähemalt alguses ei anna ta mingeid soovitusi, aga paratamatult tekkis mõte, et kui piiride sättimine on mingilgi määral vabatahtlik, siis on võimalik kogeda elu ka nii, et mina olen kõik, mis on. Ma olen varese kraaksatus, rannaliiv, ookeani põhi, prügikast Maxima taga. Ja ma olen ka teised olendid, sealhulgas inimesed. Ma ei tea, kui tehtav see on, kogeda elu pidevalt nii, aga mulle meeldib selle juures see, et siis suhtuks ka teistesse mitte kui teistesse, vaid kui osana ühest ja samast olemisest. Sest piir on see, kus saab tekkida potentsiaalne konflikt. Konflikt puhkeb just nimelt seal. Piiril. Seda võib näha nii inimeste kui ka riikide ja tsivilisatsioonide vahel. 

Autor tõi veel välja ka selle, et kui pürgida ainult näiteks positiivsuse poole, eirates negatiivsust, siis see ei õnnestu. Lääne tsivilisatsioon on pikalt üritanud seda teha, aga tulemus on soovitule vastupidine. Mis siis sellest välja võib lugeda? Et targem oleks kuidagi proovida tunnistada mündi mõlemat külge. Ma ei oska seda täpselt sõnastada, aga tunnetuslikult saan aru. Või näiteks kasvõi tunded. Viha pole lastel sageli lubatud kogeda. See paneb lapse valiku ette, kas säilitada autentsus ja näidata tundeid, mis pole aktsepteeritud ja kaotada kiindumuslik suhe vanemaga või suruda viha alla, sellega koos ka nö päris mina ja säilitada inimese eluks vajalik side. Muidugi valib laps alateadlikult viimase. See on toimetulekumehhanism. Kuidagi me teame, kui me pole autentsed. Oleme küll teistele meele järgi ja nii öelda heas kirjas, aga sisimas muserdab konflikt. Ja see konflikt, võiks öelda ka autentne mina hakkab endast märku andma, kui ei kuula teda. Kõigepealt on tunne, et ei teinud päris õigesti. Varem või hiljem tulevad signaalid kehast sümptomite, haiguste, õnnetuste kujul. Ka lähisuhetes võib see välja lüüa konfliktide, lahkuminekute näol. Kui neid signaale ei märka või ei võta kuulda, siis läheb hullemaks. Ja teine suur ja väga huvitav teema, sõltuvus, võib saada siinkohal alguse. Sõltuvus, kui pole just geneetiline, aga ka siis võib just välja hakata lööma – selleks, et toime tulla mitte endaks olemise valuga, leiab isik mingi kiiret, kuid lühiajalist leevendust võimaldava lahenduse. Olgu see siis söömine, ostuhullus, seks, töö või uimastid. Kui psühholoogid näeksid sõltuvust nii, siis meil poleks neid, kes liigse joomisega vastuvõtule tuleva abi otsiva inimese seanssil hakkavad joonistama graafikuid, et kuidas alkoholism tekib ja et tuleks joomine ära lõpetada. Kuidas nii saakski jõuda terapeutilise konfliktini ehk selle looni, mis sõltuvuskäitumise algselt tekitas? Mina uuriks sellise kliendi puhul, et millega alkohol toime aitab tulla, milleks see hea on. Sest see pole kunagi isiku süü. Ega isegi mitte valik, sest nagu öeldud, algne iseendaga ühenduse kaotamine oli alateadlik ja ellujäämiseks õige ja vajalik otsus. See on nüüd see, kuidas Cabor Mate’st olen aru saanud. Nii et ühest küljest võib isegi öelda, et kuskil oleks justkui keegi, kes paneb teele takistusi, et aidata tagasi enda juurde. Nii saab raskusi võtta kui õpetajaid, hoolivaid teejuhte. See on muidugi omaette väljakutse. Kui sõltuvusest loobuda, siis ei lähe midagi kohe paremaks, vaid vastupidi, tuleb esile rägastik ja raske, kuid terapeutiline teekond. Pole enam seda leevendust, mida sõltuvus toob. Ega muudmoodi vist lohutada ennast ei saagi, kui et kui sellises olukorras on keeruline, siis see on märk tervenemisest. Teraapias tuleks alati kõigepealt alustada ressurssimisest ehk lühidalt kliendile enda toetamise ja hoidmise õpetamisest. Ja kui see on olemas, siis kannab isik välja üleskerkivate tunnete tormituuled, vulkaanipursked, mis eeldavad piisavalt suurt konteinerit. Kui tunded lähevad üle piiri, kus enam ei suuda neid hoida, siis tekib ülelaeng ja see pole enam terapeutilise väärtusega. 

Läksin nüüd algsest teemast kaugemale. Kindlasti oli piiride kohta veel midagi, aga las olla selline sujuv hüppamine. Minu meelest seos tekkis, sest kui pole oskust keha kogeda, protsesse ja organismilisi tundeid kogeda, siis on väga tõenäoline, et alles katastroof on see, mis paneb inimese mõtlema, kui seegi. Ja just seetõttu on kehatöö mu meelest ääretult oluline. Seetõttu on seda väga põnev ka õppida. See on natuke avastamata maa. Muidugi on väga keeruline jõuda sellega ametlikesse õppekavadesse, kes eristavad ennast alternatiivsest ja raiuvad, et see pole teaduspõhine. Ma ka mõistan seda hirmu, sest on ju ka palju igasugust posimist ja ilmselt kardetakse selle imbumist lossimüüride vahele. Selles on ka piir selgelt nähta. Teaduspõhine vs kõik muu. Ja eks teadusuuringuid muidugi on tehtud ja tehakse, et saaks tuua kehateraapia arstide ja psühholoogide väljaõppesse. See kõik võtab muidugi väga kaua aega, sest rahastust on väga raske saada holistilisema lähenemise poole kaldu teadustöös. Püha joonlaua usk on ikka väga tugevalt juurdunud. Samas päris lootusetu olukord ikkagi pole. Mulle tundub, et asjad viimasel ajal on hakanud natuke liikuma. On saadud ka teaduslikke kinnitusi sellele, mida teati üle kahe tuhande aasta tagasi Indias (jooga) ja mujal levinud praktikates. Olles jooga ja budismi praktikatega kokku puutunud, siis tundub, et me leiutame tasapisi seda, mis on ammu olemas. Kasutatakse teisi sõnu, tihti keerulisemaid termineid, aga kui jutu sisu kohale jõuab, siis on vahel uskumatu, et pole toodud viidet meditatsiooni- või joogapraktikale. Ka siin ma näen piiri (tundub, et nüüd igalpool), mille Lääne tsivilisatsioon on tõmmanud enda ümber. Antiiksed praktikad jäävad väljapoole. Nii saabki sirge näoga heureka! hüüda, kui on avastatud midagi „uut“. Aga eks on ka huvitav, kui nende nii hinnatud mõõteriistade abil saadakse sama tulemus. Huvitavad on ka need ühendajad, inimesed, kes ongi võtnud oma ülesandeks ida ja lääne õpetuste kokkutoomise. Seal on ka minu huviala. On ammu teada, et meditatsioonilaager mõjub ülimalt hästi. Olles seal käinud, siis võib tekkida isegi nõutus, et milleks kehapsühhoteraapiat õppida, kui inimesele mõjuks samahästi 10 päeva vaikuselaagris? Nii see on, aga ei saa loota, et kõik inimesed sinna lähevad. Elumuredega otsitakse pigem üles mõni kabinet. Sest piir on vahel ja teispool tundmatu, milleni ei ulatu ja ei tahagi. Aitäh sulle :)