Kena suvepäev. Selle eest võib tänu tunda. Aken on lahti. Linnud laulavad. Juba ammu olen selle kõigega harjunud. Vist pea paar kuud on nii olnud. Ärkasin päris vara, kaheksa ajal. Üsna kiirelt hakkasid mõtted tiirlema. Kuidas planeerida ülejäänud nädalat. Kuhu minna. Mida peab tegema ja mida tahaks teha ja kuidas valida nende vahel. Nüüd, kus ma pole neljapäevast saati mere äärde sattunud, tahaks minna. Ikka vana hea Pikakari rand, looduslik. Saab istuda muulil pingil ja vaadata merd, taustal linn. Lonkida mere äärde ja ujuda. Rippuda torudel ja lugeda, mitte küll samal ajal! Vaadata inimesi. Vaateväljas on metsapiir, kui nii võib öelda. Sealt algab võsa, jalgrajad ja saladused. Mööda mere äärt poolsaare tipu poole minnes on kaunid kohad. Suuremad kivid, kus omaette puude varjus istuda ja vee loksumist kuulata. 

Pähe torkavad kõik need väiksemad ja suuremad tegevused, mis tahavad tegemist. Alates pesu pesmisest ja lillede kastmisest kuni asjaajamisteni arvutis. Need on toimetused, mis tuleb ära teha. Alles seal taga on süvenemist vajavad kooliasjad ja kirjutamismõtted. Hirm, et päev kaob enne, kui arugi saan. Ja siis see dilemma, et kui olen kiire, siis ei saa ju kulgeda tüünes rahus. Mõlemal lähenemisel tunduvad oma hädad. Aeglaselt tehes ja mingeid asju edasi lükates jäävad nad ikkagi pähe kummitama. Jäävad segama. Aga neid asju on niipalju, et kui neid tegema hakata, siis jääb jälle muu tegemata. Niisiis tuleb prioritiseerida – huvitav sõna, ei tea, millal see kasutusele tuli. No näiteks vaatan toas ringi ja näen, kuidas õhuniisuti on põrandal lahti võetud. Vähemalt kuu tagasi ja selle sees on vanad filtrid, mis ootavad ära viskamist ja seadeldis ise puhtaks pesemist ja järgmist talve ootama. Alati on midagi muud teha, olgu siis mõistlikku või mitte. Ma isegi ei hakka loetlema neid väikseid asju, millega võiks tegeleda, mis on aeg-ajalt ennast meelde tuletanud juba aastaid. Akende pesu on iga-aastane nali. Hakkan kevadel või suve hakul pihta. Teen midagi ära. Paar tuba. Siis jääb märkamatult paus, mis võib kesta sügiseni. Vahel näen neid klaase, mis pole puhtad, aga unustan peagi ja nii see aeg läheb. Seesama Paljassaares käik võtab oma pool päeva. On küll meeldiv viis suvist päeva veeta ja hea võimalus ju. Tööl käies oli harva võimalik keset päeva näiteks minna. Tahan seda võimalust kasutada. Meri on mulle vajalik, sellest olen aru saanud. Mõjub kuidagi positiivselt. Loodusjõud, milleni on siin Tallinnas kõige lihtsam ulatuda. Metsatukkades on liigselt sõidukite mürafooni ja hoolitsetust, inimkäe puudutust, mis minu meelest ei lase eriti loodusega ühendust leida. Võib-olla on see lihtsalt maitse asi. Mulle meeldib pigem metsikum maastik. Vajan seda. Kui saan seda kogeda, siis muul ajal võib ka parkmetsast läbi jalutada ja muidugi on ka see meeldiv võrreldes magistraali ääres kõndimisega. 

Aga meri on stiihia. Seda ei saa täis ehitada. Eks ikka saab. Ja just seal Paljassaares ongi olnud ju need merre ehitatud kasiinosaare ideed. Linn paistab, aga see on kaugemal. Kuidagi on õhku seal suure vee ääres. See on teine nö element, mida vajan: õhk. Tuult olen järjest paremini hakanud taluma ja hindama. Selle puudumine on väga okei, aga Eestis ja muidugi Tallinnas on pigem tuuline. Olen sellega leppinud ja mere ääres on isegi erilisem, kui tuul paiskab liiva ringi, torkides jalgu nõelteravalt. Siis on rannas heal juhul mõni inimene. Viimane kord tuulega ujumas käies sai rätik kuidagi koti alt lahti ja tuul viis selle laintesse. Välja tulles märkasin ja sain kätte. Õnneks päike ja tuul kuivatasid, polnud liiga külm. 

Tundub, et inimestele sealkandis meeldib. Nüüd juulis võib kuumalainete ajal minna natuke liiga rahvarohkeks. Sel aastal olen pigem imestanud, kuidas isegi soojadel õhtutel inimesi küll on, kuid mitte liialt. Just parajalt. Nii et saab rahus raamatut lugeda, aga on ka nö seltsi. Üksiolemist on praegusel ajal (ja ka viimastel aastatel!) niigi palju olnud. Nüüd tahaks rohkem seltsi. Oskan seda rohkem hinnata. 

Kõht on tühi. Teen smuuti ja võib-olla midagi veel. Mida kapist leian. Eile oli üks nendest harvaesinevatest päevadest, mil õues ei käinud. Ei jaksanud. Õhtul tegin üle pika aja joogat, oma tund aega. Lükkasin magamaminekut jonnakalt edasi. Olin voodis, kuid kompulsiivselt otsisin internetis „tegevust“. Et mitte panna pead padjale. Ma ei oskagi seda kuidagi selgitada. Just väsinud olles see tekib. Siis, kui und on kõige rohkem vaja. Lõpuks panin tule kustu ja uni tuli vist kohe. Igaljuhul podcastist, mille mängima panin, ei mäleta midagi. 

Täna ei viitsi ka veel suurt midagi teha. See festivali järelmõju veel kestab. Kuigi tavaelu ei tundu enam nii võõras. Aga siiski igatsen natuke tagasi. Sellesse rändtsirkuse-laadsesse ellu. Mängumaailma. Kõik on mängumaailm, aga filmivõtetel ja ka näiteks festivalil töötades on elu teistmoodi. Põnevam ja mingis mõttes lihtsam – pole vaja mõelda elulistele küsimustele. Ja ka argised asjad on kuidagi lahendatud. Näiteks süüa pole vaja teha. On töö looduskaunis kohas ja emotsioonid, mida kümme tuhat inimest suudavad tekitada, festivali vaib, mida kogeda on ikka päris eriline.