Rattaga trenni ma päris ei tee. Pigem sõidan rahulikult kuhugi ja ei higista. Selline igapäevane tegevus. Pulss küll eriti ei tõuse, aga see-eest on igapäevane harjumus, mis meeldib, ikkagi toetab tervist ja mõjub kindlasti ka vaimselt hästi. Mul on olnud auto ja olen sõitnud päris palju, praegugi aeg-ajalt sõidan, aga see on enamasti väga tüütu. Kui mõne, ilmselt väga paljude jaoks tähendab auto vabadust minna millal ja kuhu tahes, siis mulle seostub ennekõike toppamistega. 

Väljas tehakse kuskil mingeid töid. Põrand vibreeris. Aga see peab olema kuskil kaugemal, sest kuulda pole midagi. Lihtsalt maja väriseb. Väga kummaline, siin pole varem seda märganud. Võimalik, et keldris midagi, aga see pole tõenäoline. Esimees oleks teada andnud. Ahjaa, naabruses on uue hoone ehitus alanud. Aga see on teiselpool 9kordset maja. Ehitusplats piirati juba mõne nädala eest. On loogiline, et tehakse midagi maapinda puurimise sarnast. Aga uskumatult kõva vibratsioon. Terve päev seda küll ei taluks. Praegu käib lühikeste intervallide tagant. Kes teab, seda võib nüüd palju tulla. Õnneks tavalisem ehitusmüra siia vist ei kosta, kõrvalmaja peaks toimima heliseinana. Mustamäel on ikkagi päris vaikne. Ööbisin Räpina hotellis, mis asub linna keskel ristmiku peal. Öösel polnud suurt liiklust, aga ikkagi iga mõne minuti tagant võis mõni veoauto, mootorratas või muu sõiduk mööduda. Toas oli palav ja aken pidi seetõttu avatud olema. Minul oli õnneks erakordselt sügav uni, aga toanaaber ei saanud magada. Hommikul voodis lebades ja liiklusmüra tunnistades sain aru, et Mustamäel kvartali sees on vaiksem. Nii et jah, võib olla nii, et oled küll üldiselt hõreda asustusega piirkonnas ja armsas väikelinnas, kuid kui maantee läheb mööda, siis sinna küll kolida ei tahaks. Kusjuures selle hotelli, kahekordse mitte kuigi suure hoone, võib-olla paarikümne numbritoaga maja taga oli terrass, kus oli vägagi mõnus ja isegi veidi harras. Tänavakividest laotud sillutise lõppedes seisis väike mänguväljak ja mitte kaugelt algas paarimeetrine ... umbrohi on vist õige öelda? Ühesõnaga läbimatu tihnik ja sealt veel edasi paistsid juba põõsaste ja puude ümarad rohelised mütsid. Ehk siis linna keskel oleva maja taga on sisuliselt mittemiski, ei mingit inimtegevust ega ka jälge sellest. Vaid mobiilimast kõrgus justkui kaardile torgatud nööpnõelana taeva poole. 

Olin üsna häiritud. Eile ei tulnud und, pea hommikuni ei tulnd. Ärkasin seetõttu hiljem, enne keskpäeva, kuid jäin sõbraga telefonis jutustama ja kuidagi ei tahtnud ega saanud seda päeva käima. Lihtsam oli edasi lobiseda. Eks hea oli rääkida ja olen hakanud seda järjest rohkem hindama – vestlust sõbraga. Sundimatut, oma teed voogavat jutuajamist, kuhu võib tekkida pause, konarusi, aga ka naeru, mõttevälgatusi, uusi ideid, juba mõlemale teada vanu jutte. Jagamist, kordamist, kuulamist. Mida ma selle juures väärtustan rohkem? Seda, et on sõbrad. Ei tahaks, et sõprus on selline sahtlis seisev kaardipakk, mida korra aastas välja võtan. Tore, kui saab lobiseda. Väiksena mäletan, kuidas ema oli päris tihti, just õhtuti, esikus telefoni juures ja rääkis mõne oma sõbrannaga. Minu mäletamist mööda need kõned kestsid terve igaviku, tunni või kaks võisid vabalt olla, ja ma ei suutnud ennast kujutleda nii pikalt kellegagi telefonis rääkimas. Kuigi kui mobiilid tulid ja kõneminutid olid küll praegusega võrreldes kallid ja ka vanemate poolt piiratud, siis tekkis ka mõne sõbraga harjumus pikemalt rääkida. Üks sõber, kel polnud rahalist piirangut, peale mida enam välja ei saanud helistada, armastas niisama lobiseda. Rääkida tühjast-tähjast. Ma ka helistasin pigem palju, sest kuulimiit sai pidevalt täis. Sellest oleks vabalt piisanud, kui oleksin rääkinud ainult sellest, mida vaja. Sest mida ikka on nii väga vaja rääkida? Selline „Kas sa oled kodus? Ma hakkan nüüd tulema“-tüüpi infovahetus ei võta aega. Teismelisena tekkisid ka tüdrukud, kes meeldisid ja võib-olla nendega tahtsin rohkem rääkida, aga ma pole kindel. Kui keegi väga meeldib, siis ei oska eriti midagi rääkida, pinge on peal ja kaheminutiline kõne võib tunduda väga pika ja väsitavana. 

Aga jah, emake rääkis õhtuti, räägib ka nüüd mobiiliga, vahel külla minnes on aru saada, et on olnud pikem kõne ja mind nähes tõmbab otsad kokku. Nüüd võin ma ise rääkida pikalt, aga eks need on paar sõpra või pruut (kui ta on), kellega seda juhtub. Kõigi lähedastega ei ole pikka juttu. Kas ei jookse lihtsalt jutt nii libedalt või siis pole teine pool (telefonis) rääkija tüüp. Vanaema võib väga pikalt rääkida, aga vanaisa mitte kunagi. 

Tahtsin tegelikult kurta, kui sitt on olla, aga näe, läks hoopis üllatavas suunas see jutt täna. Endalegi üllatuseks. Selles suhtes on kirjutamine geniaalne. Natuke nagu maade avastamine või matk. Ei tea, kuhu satub. Vahel on need samad tüütud paigad, millest juba ammu tüdinud, kuid võib ka tulla ette midagi hoopis uut. Ja nii nagu seiklemine on kirjutamine ka unustus või vaheldus. Vahepeal kasutati nii-öelda enesearengust huvitatud ringkondades palju sõna „põgenemine“, sai liiga ära kasutatud ja mind hakkas see häirima. On veel sõnu ja põgenemist kasutati olukordade juures, kus näiteks keegi vaatab telekat või käib trennis seetõttu, et see võimaldab tal vältida näiteks suhtlemist kaaslase või lastega. See, kuhu ma nüüd läksin, on muidugi omaette ja täiesti uus teema. Ei lähe sinna praegu, sest mõned tööasjad tahavad ajamist. Uskumatu, kell on pool viis. Ma olen nii pahane. Olin juba enne, kuid nüüd olen veel rohkem. Kehvast unest kehv olla. Lisaks päev raisus. Mulle ei meeldi see väljend, see tõdemine, et päeva või elu saab justkui raisata. Ma pole sellega päris nõus. Juba see hinnangulisus on häiriv, rääkimata protestantlikust vaibist, mis selle alt tugevalt kumab, õigemini silmi pimestab. See justkui vaikimisi säte, et inimelu päevad, tunnid, sekundid peavad olema tegevustega kaetud. Töö lunastab, õilistab ja on tee õndsuseni. Kuidas siis muidu. See on käibeusk. Muudmoodi ei oska olla. Ja eks töökus ongi ju positiivne omadus. Eestlastele laiskust vist üldiselt ette heita ei saa. Suhtlemises muidugi saab. Mis see muud on kui laiskus? Võrgustike, uute tutvuste, nö kontaktide, sidemete loomises oleme erakordselt laisad. Ometi on ju tutvused elus üliolulised. Tundub, et eestlased suhtuvad tutvustesse umbes nagu heale õnnele. Kõik teavad ja on ilmselt ju kogenud, kuidas hea tutvus võib osutuda õigel hetkel väga kasulikuks, aga ometi suhtutakse small talk’i üleolevalt ja selle tähtsust pisendades. Tinderis on sageli tutvustavas tekstis välja toodud kohe alustuseks midagi sellist, et „ma ei hinda small talk’i, vaid rääkimist päris asjadest“. Kui mõtlema hakata, siis see polegi võib-olla small talk’i vastu suunatud (kuigi kõlab nii!), vaid väärtustab sügavat vestlust, mis lähendab. Ega ma isegi jään sageli niisama lobisemisega hätta. Mitte muidugi sõpradega olles, aga just uute inimestega või töökaaslastega, kellega ei ole tekkinud erilist klappi või huvi. Eks oleneb ka päevast, tujust jne. Aga just see külmalt nö liftis meeldiva vestluse käima tõmbamine on oskus, millest ma usun, oleks palju kasu ja mis on ääretult oluline. 

Võiksingi täna vist siia rääkima jäädagi. Ei taha üldse neid muid asju teha. Olen pisut segaduses. Lubasin minna vanaema juurde, tundus, et aega on. Aga nüüd on juba õhtu otsapidi käes ja ei jõua suurt midagi teha enam. Tegelikult tahaksin ka ujuma minna, juba mitu päeva olen tahtnud. Ilm on päikeseline ja pole üle nädala käinud mere ääres, ujumas meres veelgi kauem. See on minu jaoks pikk aeg. Nii tõmbab juba mere äärde. Aga kuidas ma vanaemale ütlen, et tulen ikka homme. Ja tööasjad, mis täna tahtsin teha, neid kannatab tegelikult homsele ka veel lükata. Täielik pundar on peas, et mida siis tegema peaks. Kui on vältimatud kohustused, võib olla vastumeelsus ja kahetsus, aga kui on valikud, siis need võivad mõnikord ajada ummikusse. Saan aru, et tegelikult pole midagi tõsist lahti. Kõik on hästi. Väga hästi. Ilmselt ongi vaja tuulutust ja liikumist, see harutab puntrad sageli lahti. Tööasju pole raske homsesse lükata, küll aga vanavanemate juures käiku. Ja eks ka tööasju ei tahaks lükata. Kooliasjad on ka veel. Eesmärk on ikka iga päev konkreetne aeg nendega tegeleda. Kehv tunne, kui kell on viis ja saan aru, et pole mitte midagi teinud, mida olen tegelikult soovinud ja plaaninud. Ainult see lehekülg siin on midagi, mida ma võiks lugeda millegi tegemiseks. Kuigi sellest ju mingit otsest kasu pole, aga selles osas juhatab mind sisetunne. Ma lihtsalt tean, et see on millekski hea. Lisaks on see rahustav, enam-jaolt meeldiv ja ei kahjusta tervist. Selles kas kirjutada, pole kahtlust. Kui aga mõtlen, et ma pole ju päris pikalt midagi avaldanud, siis see paneb küll mõtlema, et kui mõtlen endast kui kirjutavast inimesest, siis ma ei saa seda jagada. See salablogi siin on, aga seda teavad väga vähesed ja väga hea, et see nii on. Kui ma teaks, et kirjutan paljudele, siis see tõmbaks rohkem kinni, hakkaksin sõnu valima. Nii et kui on käsil tutvumine mõne uue inimesega, käimas iga tutvumise vältimatu osa small talk ja tekib küsimus, et millega ma tegelen, siis tahaksin rääkida oma kirjutamistest. Jagada armastust selle tegevuse vastu. Sheerida midagi, olla nähtav. Psühholoogia õppimine on ka põnev ja aastad on näidanud, et huvi pole raugenud. Need mõlemad on tegelikult asjad, mida ei saa lühidalt kokku võtta, nii et oleks näha ka see, miks just mina nende vastu huvi tunnen. Kirjutamine on terve maailm ja ka psühholoogia. Need küsimused, millega ma parasjagu mõlema juures tegelen, on üsna spetsiifilised ja arusaadavad samade küsimustega tegelevatele inimestele. Aga eks iga eriala juures on ju nii. Kirjutamine on teada-tuntud üksik töö, kuid läbi avaldamise ju võiks äkki jõuda veel teisteni? Kuigi seni pole seda juhtunud ja ma ei tea, kas ka sooviks. Teiste kirjutavate inimesteni ilmtingimata jõuda. Peaasi, et keegi loeb ja kui kõnetab, siis on sellest hea kuulda. See ei pea olema keegi, kes ise kirjutab. Aga terapeudi väljaõppes olen küll jube tänulik, et on kursus, kellega koos saab ja peabki harjutama. Alati on neid, kellega ühendust võtta ja näiteks koos õppida või arutada neid küsimusi, mis õppides tekivad. Ma küll ei kasuta seda võimalust väga tihti, aga hea teada ikkagi. Juulis on ka vaiksem olnud, inimesed püüavad saada suvest osa. Sügisel läheb kindlasti jälle väga aktiivseks.