Sõitsime Antslasse. Põgus külastus, oli vaja Värskat ja õlut. Möödusime järvest, mis asub linnas sees, niidetud muru ääristab kaldaid. Kes teab, võib-olla oli seal ka kiigeplats. D istus kõrvalistmel ja rääkis: see on see järv, üle mille Värnik aastate eest põleva oda viskas ja jaanilõkke süütas. Vaadates seda väikelinna järve, kujutledes kirjeldatud sündmust, tundus see koomiline. Võib-olla Värniku kuju on natuke koomiline. Võib-olla seetõttu, et ta kaotas mingil hetkel, alkoholismi ilmsiks tulekul, tõsiseltvõetavuse. Kui ta kunagi R-kioskite lettidel, ajakirjade kaantelt vastu vaatas, siis oli ta edukas sportlane. Enne seda Antsla poiss. 

Mul tuli üleeile enda meelest hea võrdlus stimulantide-rahustite-alkoholi püha kolmainsuse kohta. Püha kolmainsus on juba selle kohta hea nimetus, aga mingi idee tuli veel. Ei pannud kirja ja meelest ta läks. Nüüd üritan teist päeva meenutada, et mis see võis olla. 

Jään aeglaseks. Jäin mõttesse. Kõrvus kajakakisa. Kajakalaul ei ole ju sobiv, ei tundu õige. Nagu vares ei laula, vaid kraaksatab. Kajakad kraaksatavad samuti. Võiks ka öelda: kuskil majade kohal tiirutavad kajakad – see ütleb juba ära. Millal nad ikka vaiksed on? Vahel on, aga siis ei pruugi neid märgata. Ikka need hõiked tungivad läbi maa ja vee. Kajavad seintelt vastu. Mitmehäälne koor. 

Ma ei jõua enam imestada, et küll see aeg ikka läheb suvel kiiresti. Lapsena on meelde jäänud pilt sugulaste juurest maalt. Nad elasid talus, kus suvistest töödest puudust ei tulnud. On meelde jäänud, kuidas peremees ütles: peale jaanipäeva läheb aeg tohutult kiiresti. Kuigi ma elan linnas, siis see seaduspära kehtib ka siin. Enne jaanipäeva on veel enam-vähem nii nagu on. Saabuvad soojemad ilmad. Läheb roheliseks. Kõik on alles algamas. Jaanipäevaks on suvi käes, ükskõik, kuidas ka ei mõõdaks. Ja siis ta veereb üle. 

Mõtlesin, et võiks teha kuupikkuse alkopausi. Polnud sellele mõelnud, aga sõber mainis jutu sees, et ta kaaslane teeb. Ma polnud sellele mõelnud vist seeetõttu, et pole suurt joomist olnud. Sel suvel pole olnud ka muidu tavapärast kokteilide joomist, jääkülmi džinntoonikuid. On olnud õllelürpimine. Mis on väga hea, võttes arvesse möödunud nelja aastat. Õlu ei tee eriti purju, ei anna seda erksust ja energiat. Pigem teeb uimaseks ja seetõttu ei lähe ka õhtud pikale ega teki peoplaane. Aga ära on tüüdanud see õllejoomine. Mulle on alati tundunud mõttetu õhtuti paar õlle teha. Ei anna nagu eriti midagi. Peale pikka väsitavat päeva või võrkpalli mängimise kõrvale on vahel mõnus, on kohe janu ja maitseb hästi, aga lihtsalt niisama, harjumusest juua liiter või kaks ... see võiks ju samahästi olemata jääda. Seda enam, et eks õlugi on kallimaks läinud ja vahel toidupoe arvelt pilku üle lastes on selge, et need mõned õlled moodustavad suure osa. Selle kuue euro eest, mis läheb kolmele õllele, võiks vahel võtta näiteks marju või kala, avokaadosid. Või kanda vabaduse fondi nagu ma oma säästukonto nimetasin. 

Eks ikka on vahel igatsus pidude järgi. Kus on lava või mängib muusika. Sähviv valgus suveöös. Tahaks käia küll mõnel festivalil. Saund on nädala pärast. Väiksemad peod toimuvad mitmel pool. Just mõnel saarel oleks äge. Kui oleks selline väiksem koht. Surfivaibiga rand kuskil Hiiumaal, kus ongi sellised aktiivsemad ja veeharrastustega tegelev rahvas. See võiks äge olla. Märkan, kuidas sisenene fomo-tsooni. Hakkan mõtlema, kus kõikjal tahaks olla, kus toimub. Võib-olla lähekski kuhugi ja võib-olla lähengi. Aga üksi ei viitsi, keegi pole ka kutsunud. Saundil oleks kindlasti tuttavaid ja see poleks takistus, aga festival võtab ikka natuke raha ja tahaks säästa pigem talvise reisi jaoks. Siiani pole kogumine ja säästmine hoogu sisse saanud, sest pole ka tööd eriti teinud. Nüüd juulis alles võtsin end rohkem kätte. Aga kui jätaks need õlled, siis ikkagi oleks märgatav sääst igapäevakuludelt. Ühel õhtul pole raske viite õlut ära juua, aga Aasias leiaks selle kümne euroga pea igalpool öömaja. Lisaks see roiutav aspekt ... Ilmselt muutuksin stabiilsemaks, tegusamaks. Kuigi selle väsimusega või ma ei teagi, kuidas seda nimetada, sellega on ilmselt ikkagi mingi muu teema. Sellega, et ei suuda või on ülimalt raske arvuti taga midagi tehtud saada. Füüsiline töö on okei. Aga just mentaalselt on midagi rikkis. Vaimne võimekus oleks nagu kahanenud. Võib-olla pole lihtsalt piisavalt huvitavat asja, mida teha? Varasem enam ei paku sellist pinget ja ei tule mingit orgaanilist tõukejõudu? Ma ei ootagi, et koguaeg oleks ülim põnevus, selles, mida teen, aga kui kohe üldse ei nö viitsi ja tundub pea võimatu mingeid asju tehtud saada, siis see on probleemne küll. Võib-olla tekib siit mingi uus lahendus. Väga hea, et olen saanud nüüd jälle filmivõtetel käia, sest selles töös ei ole nagu mingit muutust märgata, kuigi on vaimselt ja füüsiliselt kurnav. Võib-olla see kõik suunab mind selle poole, et tulebki vähemalt mõnda aega keskenduda siis sellele, mida saan ja meeldib teha – liikuv töö õues ja inimeste keskel. Pluss veel rutiinivaba ja vaheldusrikas. Ja need katsumused ja ka igavusetunnid, mida samuti filmivõttel ette tuleb, need elan üle. Kahju on lihtsalt sellest, et pooleliolevad raamatud, kooliasjad ja kirjutamised edenevad teosammul. Nüüd aga rattatiirule, lubasin kooliõega minna. On parajalt sombune ilm ja olen natuke liiga kauaks jäänud linna samasse keskkonda. Ehk teeb liikumine head?