Uuh, ei teagi, kust alustada. Alustan siit, kus olen. Tagasi kodus. Eile õhtul jõudsin neli päeva kestnud rattamatkalt. Kõgie erinevamad maastikud, rasked tõusud ja närvesöövalt kiired laskumised, rõõmupurskeid ja ennekõike lõputult pingutamist. Palava Setomaa küngastel sõita on ränk, eriti, kui päevane kilometraaž on mõeldud pigem tasase asfaldi jaoks. Kuiv kõrbeõhk, otsakorral jõuvarud, loobumismõtted, kuid edasi surumine. Muidugi ka imeilusad kohad, õhtuvalguses punaseks värvunud kitsas asfalt enne Obinitsat, ümber kuldsed põllud ja tolmavad kruusateed. Üksainus vastutulev auto mitme tunni peale, valge vana Passat. Täiesti imetabaseid hetki. Trots, sest neid kohti ja hetki ei saanud kunagi piisavalt kogeda, vaid oli vaja edasi sõtkuda, et jõuda ööbimispaika, jõuda paadile, jõuda enne õhtut päevatöö tehtud. Hommikul oli vaja äratuse peale tõusta ja kangete jalgadega hommikust sööma komberdada, peas unesegadus ja silmis uneliiv. Eks ma seedin seda kõike, sest seal polnud seda aega teha. Oli meeste punt, mis kui ratsarügement rühkis mööda maastikke. 

Millegipärast just see Obinitsa ja ümbruskond sööbis südamesse. Seal olles ma mõtlesin, et mul ju Seto juured ja peaks justkui midagi erilist äkki tundma, aga seda polnud. Nüüd tagantjärgi saan aru, et oli küll. Ma ei tea, kas oli see teatav eksootika, kohanimede ja kuuldud murde kujul, mägisel maastikul nähtud talumajade ja karjamaadena; või siis tõesti midagi erilist ja sügavamat. Ei tea, saladus jääb, kuid natuke sai seda kobatud. Ja võib-olla see natuke polnudki nii natuke. Inimestega kontakti oli vähe, sest polnud aega piisavalt kuskil poe juures küla keskuses passida, aga seda maad sai ju rattal oma higi ja vaevaga natuke tundma õpitud. 

See maa ei olnud lihtne, ta ei hellitanud, aga samas – kuldas ikka üle ka muljete ja vaadetega, mis nii tänuväärset vaheldust pakkusid. 

Tekkis ka oma poistekamba dünaamika. Üksteise aitamine ja toetamine, aga pealispinnal naljad ja tögamine. Üleväsimusest tekkivad nihkes naljad, absurdi esiletulek, mingis mõttes primitiivse aju toodang. Vabadus otsekohesest ja filtriteta sõnadevalangust, mis vahel ei maandugi, vaid kaob atmosfääri, teinekord jälle endalegi ootamatult tuleb suust välja midagi sellist, mis pole mõeldud naljana ja mille üle kõik pisarateni naeravad. 

Taaskohtumine kahe vana sõbraga, kellega muidu väga tihti kokku ei puutu, kui näemegi, siis sellist lähedust ei teki, kui nende nelja päeva jooksul võideldes ja õhtul saunas viheldes või jõevees kosudes. 

Aga ega esimesel kahel päeval sõnade kaudu, lugude jutustamise kaudu tutvuda ei jõudnud. Oli liiga palju tegemist enda koos hoidmisega. Pausid ei olnud mõnusad kergendused, vaid pigem agooniat meenutavad ägamised. 

Nüüd olen tagasi kodus. Eile õhtul oli lõbus ja üleskeeratud seisund. Öösel ei tulnud suure üllatusena hästi und, hommikul ärkasin korduvalt ja nägin üle pika aja unenägusid, ebameeldivaid ja ärkamine oli ka kuidagi ebameeldiv. Toas tundus väga umbne, tekikott kare jne. Kui aga üles sain, siis läks paremaks. Mingid tunnid olid väga õudsed. Tagasi korteris olla tundus väljakannatamatu. Ei teagi, kuhu oleks tahtnud. Kuidagi harjusin nelja päevaga ära sellega, et ärkan uues kohas, uues voodis, käin võimalusel külma duši all, söön seda, mida on, ja jälle sadulasse oma kottidega, mis veerevad rattal koos minuga. 

Kell on 12. Pean nüüd tegema mõned töökõned, otsustama ühtteist, millest sõltub minu septembrikuu töö. Sellega on kiire. Aga otsuse tegemine nõuab natuke info kogumist. Loodetavasti saan õiged inimesed kätte ja otsuse tehtud. Tahaks kiiresti selgust saada ja seda tahavad ka teised osapooled, aga ma olen piisavalt kogenud, et mitte uisapäisa liituda projektiga. Lisaks tasule on oluline teada, kes on tiimis, mida tegema peab, kus on võttekohad jne. Filmivõttel töö võib olla üks ägedamaid kogemusi, aga ka ebameeldiv rügamine. Seetõttu tuleb natuke enne jah-sõna ütlemist uurida ja proovida ära tajuda, mis ees ootab. Nagunii on alati üllatusmoment, sest inimesed ja projektid on erinevad. 

Lähen jalutama ja proovin siis helistada, äkki saab inimesed kätte telefonitsi ja kiiremini info kätte. Chatis läheb vahel mailmatuma aeg. 

Aitäh tänase eest :) Hea on jälle peatuda siin ja sinuga (või sinule?) rääkida, leida kontakt läbi müstilise tee, kirjutamise kaudu.