Vanaema taas haiglas. Vist oli uus insult. Arst peakski teda praegu läbi vaatama ja varsti saab teada. Pidin eile külla minema, kui arvasin, et ta on veel kodus, kuid telefon kutsus ja kutsus. Rääkisin mõni aeg tagasi sõbrannaga, kes paar aastat tagasi isa kaotas. Ta ütles, et kõik sõltub sellest, kuidas suremist näha. Ta kirjeldas kuidagi nii, et tema jaoks see polnud lahkumine ega kaotus, vaid pigem nagu üleminek vms ja tegelikult on lähedane inimene sama kohal, kui ta oli enne. Nii võttes pole surmas tõesti midagi traagilist. Ma ei suudaks uskuda, et ma ei leinaks, kui keegi sureb, kuid eks sureme ju kõik, pikka pidu pole kellelgi jne. Leppida aitab ka see, et mälestused, mis jäävad, on elavast inimesest. Sellest, kui ta oli toimekas, elujõuline, lahke ja armastav. 

Nii on, kuid nüüd pean edasi minema. Jäin korra mälestustesse, pigem seisundisse hulpima. Kurbus tuleb peale, kuid katsun edasi liikuda. Olgu see kurbus, ma ei pea seda maha raputama, tunnete eest pole nagunii pääsu, kuid tundes seda kurbust kirjutan ikkagi edasi. Tajun, kuidas saan seda teha, see on võimalik. See tähendab psühholoogilises leksikas, et mu konteiner on piisavalt suur. Praegu aktiveeritud tunne mahub sinna ära. Kui tunne läheb liiga intensiivseks, hakkab ajama üle ääre, siis toimub lõhestumine ehk teatud mõttes murdumine. Murdumine pole hea sõna, sest viitaks veidi nagu alla andmisele, pigem võiks öelda, et pole enam ressurssi, et tunnet containida. Inimesed lõhestuvad erinevalt. Võib-olla tuleb nutt või jääb inimene liikumatuks, silmist näha, et ta on oma kehast ära (freeze), mingisugune afekt tekib. Või isegi instinkt. 

Kuu veel on seda suve, umbes nii võib öelda. Eelmise augusti lõpul olin Hiiumaal. Väga väsinud, aina magasin ja magasin. Kuid iga õhtu tegin ka tiiru mere äärde. Tõrvanina rand oli pea alati inimtühi ja kaunis. Hiiumaa kutsub tagasi. Eelmisel nädalal Lõuna-Eestis rattaga matkates mõtlesin korduvalt, kuidas oleks peale lõppu äge korraks koju tulla ja siis minna saartele. Oleks seal Hiiumaal mingi tare, kus peatuda, siis ei kõhkleks, läheks pikaks nädalavahetuseks. Praegu paneb natuke mõtlema, et kuidas minna. Telgiga väga ei viitsi. Ja kui isegi läheks, näiteks Kalana puhkekohta, siis söögiga peaks ikka tegelema. Poodi seal pole, restoran on hea, aga igapäevaselt läheks kalliks. Toit tuleks kaasa vedada. Hommikusööki saab. Ja ega väga pikaks ajaks ei lähekski ühte kohta. Natuke uskumatu tundub, et tegin sealt tööd. Istusin õues, suure maja katuse all laua taga, kus hommikuti söödi, kuid muul ajal oli terrass vaba. Seal puupingil toimetasin. Sattusid jahedamad ilmad ja tegelikult külmetasin kõik need päevad. Ringi liikudes oleks pusaga olnud paras, kuid ühes asendis, kätt hiirel hoides, oli külm ja istusin seal ju kaheksa tundi jutti. Viimasel ööl jäin haigeks. Ma ei mäleta sümptomeid, aga igaljuhul oli väga-väga halb. Öö oli piinarikas, siis otsustasingi, et pean tagasi koju saama. Haigena on telgis eriti halb. Eks ta selline palavikuline ja jõuetu olek oli. Asjade kokkupakkimine oli samuti suuremat sorti pingutus. Meenub, et kurk oli väga valus. Lõpuks sain asjad kokku ja jõudsin väikebussile, mis viis Kärdlasse. Kokku võttis koju jõudmine sisuliselt terve päeva. Siis oli ka juulikuu, kuid sattusid jahedad ilmad. Täna on viimane juulipäev ja üsna soojad või isegi palavad päevad on kestnud justkui terve igaviku. Pole mingit raskust soojaga harjumisel. See tundub nii inimlik ja loomulik, et on soe. Eestis on see haruldane ja kui läheb soojaks, siis on see muidugi eriline, aga mõne aja möödudes muutub kõige loomulikumaks. Elementaarne, et rohelus vohab, midagi alati õitseb, lõhnapahvakutd tervitavad rändurit. Ohjah, jälle kisub teele, kuid mugavus natuke pidurdab. Saab ju ka siin vist õnnelik olla? 

Teen lõpu. Panen varsti punkti. Et minna edasi muude tegemistega. Üks artikkel vaja kirjutada ja olmelisemat laadi toimetamisi veel. 

Eile emaga südamlik vestlus. Ei teagi, kuidas see juhtus. Ta rääkis oma emast, kes nüüd kaks insulti üle elanud, rääkis teisiti kui varem. Rääkis headest külgedest, lõputult armastavast inimesest. See avas ka mind rohkem. Siiani olen liigutatud, kui sellele mõtlen. Raputused, mis tuletavad meelde ajalikkust, võivad nähtavale tuua meis peituva armastuse. Kui see kord nähtavale tuleb, kasvõi natukeseks ajaks, võib see omakorda puudutada ja inspireerida teisi. See on huvitav. Läbi kogemise tunda hoolimise mõju. Rääkisime, et lähme emaga jalgratastega randa. Ta sõitis viimati enne minu sündi, kui alt naaber, kes siiani allkorrusel elab, andis talle oma ratta kätte ja ütles sõida. Siis ta väikse tiiru tegi. 

Väike eluline seik ka. Hommikul leidsin uue e-kirja majaelanikult, kes palus heal naabril puurimine lõpetada, kellaaeg on hiline, väga raske lapsi magama panna, kui puur täristab. Ta oli saatnud selle kõigile majaelanikele, umbes sajale adressaadile. Ühistumeililt tulevad kirjad nii, et kõigile on kõigi meiliaadressid nähtavad. Ilmselt ta kuidagi sealtkaudu vastas. Keegi oli ka vastanud, muidugi samuti kõigile adressaatidele, et millisest majast käib jutt. Eks ikka meie majast pidi käima jutt, aga kellega tegu, mis trepikojas või korteris inimene elab, sellest pole aimugi. Üldse huvitav viis kontakteerumiseks. Kui naaber puurib, siis saaks ju ka uksele koputada. E-kiri tervele majale on huvitav lahendus.