Ei teagi. Mõtted ikka väga kiiresti muutuvad, palju käib läbi. See tuleb siin lehel välja. Istun maha ja teen faili lahti. Automaatselt vaatan, mis parasjagu toimub, kuidagi valmistun hetkega startima. On mingi mõte. Näiteks see, kuidas tunnen, et ei jaksa siin jahuda. Paistab, et ainult jahun ja teoretiseerin jne. Et tahaks tegutseda, tahaks elada. Ei jõua enam mõelda. Vaagida samu mõtteid. Läheb pool minutit mööda ja avastan, et see on juba vana mõte. On midagi uut. Meenub keegi, kellega oli plaanis paar nädalat tagasi kokku saada, aga ei saanud. Mõte talle kirjutada ja sellele järgnev mõte, et äkki ta nüüd pahane mu peale. Sellised lood. Ikka palju toimub ja täiesti mõtetut. Selles mõttes mõtetut, et ma ju ei tea, pole kuidagi reaalsusega seotud need pakkumised, et mis keegi mõelda, tunda võib. Aga mis siis teha, ega mõtteid ka kuidagi vaigistada ei saa. Siis häirivad veelgi rohkem, tekib sisemine konflikt, kasvab õigemini, sest konflikt on juba olemas selle hinnangu kujul mõtetele. Meditatsioon on lahendus küll, rahustab meelt, aga sellega ei saa ega saa alustatud. See on muidugi väga normaalne, isegi need, keda retriitidel kohanud ja kes üldse on tegelenud mediteerimisega, isegi nende puhul on väga tavaline, et iseseisvalt nad ei mediteeri. Selleks ongi retriidid head. Seal harjutavad kõik, pole pääsu. Ja viimasel päeval, kui antakse viimasele meditatsioonile järgnevalt tagasisidet, siis on kõik päris õhinas ja väga optimistlikud edasise jätkamise osas. Isegi olen iga kord. Ja reeglina siis jätkangi. Alguses on väga lihtne teha paarkümmend minutit, kui retriidil on päevas tehtud näiteks kuus tundi või rohkem. Kui söömise ja pauside kõrval polegi päevas muud, kui harjutamine. 

Eelmine aasta ei käinud ühelgi retriidil ja ka sel aastal pole käinud. Tõsi, sügisel käisin päris palju vanalinnas õhtustel praktikatel. Ja ka aasta esimestel kuudel. Pimedal ajal. Meenub see pime ja ligane aeg, kui läksin mediteerima ja pärast tantsutundi. Ohjah. See talvine aeg tundub vist hirmsam, kui oli. Kes teab, ei mäleta, ei suuda meenutada. Ilmselt oli kõike, nagu praegugi. 

Tean küll, et alustamine on kõige raskem. Pole mingit põhjust arvata, et mediteerimine on raskem, kui ta varasemalt olnud, aga ometi põtkin vastu nagu see 15 minutit võiks olla midagi ületamatut. Selleks ongi retriidid. Ja retriit tundub praegu hirmus. Sõit saarele. Sealt ei saa ära. Pole manööverdamiseks ruumi. Ja mis see hirmus on siis, mis pelutab? Ei olegi. Polegi midagi ratsionaalset. Pole kahtlustki, et kui algus saab tehtud, siis läheb kergemaks. Keskuses on rahu. Rahulik keskkond. Oma siseheitlusi võib ette tulla, aga need mööduvad. 

Ja jälle avastan end teoreriseerimast. Mentaalsed visandused, tüdinud nendest. Soovin lubada olla ka sel tüdimusel. Märkan, kuidas mingites seisundites olen kuidagi nii veendunud, et nii ei ole ma väärt armastust. Et seda pole kusagil ja pole mõtet ka kontakti kellegagi astuda. See toidab seda, et kannatan üksi. Jään kinni. See on nii ebaloogiline, ma tean. Avastada, et on kuidagi kõle. Ja siis järgmise käiguna mitte otsida kontakti, vaid teha järeldus üksi toimetamiseks. 

Istun praegu elutoas, kus juunis ja juulis tegime oma grupis kooli harjutusi. Siin olid kursusekaaslased, kellega sai suhelda ja praktiseerida. Nüüd on olnud väike paus ja kuidagi tundub nagu see kontakt oleks katkenud. Kogen seda traagiliselt. Nagu seda poleks võimalik taasluua. Nagu see oleks läbi. Ühest küljest on seda huvitav märgata. Teisalt teeb ka natuke nõutuks. See on just see koht, et kui kelleski teises näed, mis on lahendus, on selge, mida oleks vaja teha ja mis ei ole kõrvalt vaadates midagi hirmsat ega keerulist. Näed, et ta ometi ei tee või võta seda käiku ette. See paneb kahtlema, kas saab kedagi üldse aidata. Kas keegi üldse muutub, kui ta saab mitte? Ega vist mitte. Nagu mingi programm jookseks. Seda programmi natuke muukides on vahel tunne nagu herilasepesa torkides. Ei taha tegeleda, ei taha näha. Lihtsam oleks mitte teada. Aga sisimas on ikkagi teadmine, et on hea pigem teada. Koguaeg ei ole ka nii võimatu. Jah, vahet ju pole mõnes mõttes. Kas teha terve elu tublilt tööd ja mitte mõelda või siis tegeleda enesearenguga. Igatpidi on elu väljakutseks. 

Süütunne nende asjade ees, mida pole teinud. Sõber, kellele nädalaid plaaninud külla minna teise linna. Sõbrad Tallinnas. Rääkimata plaanidest endale. Tuleb välja minna. Tahaks ujuda. Toas võib hulluks minna.