Tahaks veipi. See kõlab lapsehäälselt. Häälemurde-eelselt. Aga see on magamistoas. Mu hommikune harjumus, nikotiin. Mida harjunud kohvi kõrvale tõmbama. Ei meeldi mulle see suitsetamine, aga elades elu, tõmbab see ikka tõmbama. Linnulennult ei meeldi, aga hetkes on justkui kõige õigem, mida teha. 

Kirjutan aeglaselt. Nagu päevikut. Vahepeal vaatan aknast välja, mõtisklen. Kohv on joodud. Jalad surisevad, eile kaks tantsutrenni järjest. Teine oli dominikaani bachata. Uhh, raske. See on nagu teine tants. Uue tantsu õppimine. Kõige toredam on see, et kui on hea grupp, siis nähes teise frustratsiooni, võib paariline öelda, et küll tuleb ja oma olemisega rahustada. Need on ägedad hetked. Ja kontaktid, ühendus teisega. Partneri hoiak ja meeleolu on kuidagi nii selgelt tunda. Kas ta on leebe endaga. Aga teisega? Kõige parem, kui partner on kohal, püüab, aga siiski võtab elutervel määral rahulikult. Läheb sassi, siis läheb. Kui ei tule välja, siis ei tule. See pole veel põhjus hakata nägusid tegema ja pikka loengut pidama teisele. Selliseid tegelasi on ka, aga õnneks tavaliselt üks suure grupi peale. Rohkem on toredaid, naeratavaid ja päikeselisi inimesi.

Huvitav on veel see, kuidas tantsukoolis tundub, et inimestel on ikkagi mingi oma ... aura. Enda kogemuse pealt võiks ju öelda, et tujud muutuvad, mõni päev on kinnisem olla, teine päev jutukam, väsimus ja energilisus – kõik pidevalt muutub. Aga kui mõtlen inimestele näiteks oma tantsugruppides, siis kogen neid iga kord väga sarnaselt. Ei mäleta, et keegi, kes tavaliselt on rõõmsas meeleolus, oleks ühtäkki olnud surmtõsine. Ja vastupidi – kes on silmnähtavalt ülitõsine ja kriitiline, temalt naeratust kätte saada naljalt ei õnnestu. See on lihtsalt huvitav tähelepanek, millelt end vist eile tabasin. Äkki seal on mingid käärid, kuidas ise end näen ja kuidas teised näevad? Endale võib tunduda, et olen liiga halvas tujus või ärev, et tantsima minna, aga on võimalik, et kohale minnes ei puutu see üldse niipalju asjasse. 

Mõtlesin küll eile, et kuidas ikka on, paar nädalat, kui mitte rohkem, oli jäänud vahele, aga oli megatore. See on ikka teistmoodi, kui käia kohal. Tunni lõpus tundub alati, et video aitab iseseisvalt harjutada, aga mina vähemalt reeglina ei vaata neid videosid kunagi. Vaevalt teisedki. Juba mõne bachata loo mängimapanek pole kodus see, mis saalis. Saalis on suurem ruum, on teised, on õpetajad. Ma ei suuda üksi kodus end põhimõtteliselt kunagi veenda midagi harjutama. Kunagi tegin ka ja võiks natuke tantsida vahel, aga see, et teeks kolm tundi järjest nagu tantsukoolis, seda ei kujutaks ette. Ikkagi see suhtlemine ja koos tegemine on tähtis osa. See on oluline – õppida inimestelt ja koos inimestega. Ühes ruumis, mitte läbi ekraani. Nii et inimesi ikkagi on vaja. Muidugi on igasugu „agasid“ veel. Õpetajad peavad sobima, tase peab sobima jne. Aga kui on õpetajad, kes sobivad, nagu praegu on, siis ei saa mitte käia tundides. Võib tunduda küll, et on suvi ja tantsusaal pole koht, kus õhtuid veeta, aga tegelikkuses on seal väga hea. Palav, sotsiaalne. Kõigil on suvel parem tuju. Peale tundi on õues veel valge või kui on ka hämar, siis läbi sooja hilisõhtu on meeldiv koju sõita. 

Lähen õue. Jalutan natuke. Ärkasin täna üheksa paiku äratuskellaga. Jube raske oli maast lahti saada. Aga sain. Nüüd on kell pool üksteist ja ikka on selline tunne nagu võiks olla kella kuue ajal. Aga lähen õue, naudin natuke hommikut. Kuulen, kuidas linnud vidistavad. Hommik on olnud erakordselt helde, kajakaid pole vähemalt läheduses kriisanud. Sulnis. Vaevalt jõuan seda öelda, kui kuskil veidi eemal juba on kuulda nende häälitsusi. Kui see tuleb aga lähedalt, siis võivad kõik aknad olla kinni, ikka on nende selged hüüded ka toas. Liiklusmüra on uskumatult vali. Nagu oleks muutunud valjemaks. Ma ei tea, kas asi on selles, et suvel sattusin vaiksematesse kohtadesse, kuid lennukite ülelend ja suure tee müra on palju valjem, kui mäletasin. 

Sooviks juba lõpetada. Lõpp paistabki. Lehekülje alumine äär pole enam kaugel. Tõttan sinnapoole, oskamata midagi tarka öelda. Olen pisut ärev, sest paari tunni pärast lähen lõunale inimesega, kellega varem pole kohtunud. 

Midagi pole teha, peas on ikka pildid eilsetest tantsutundidest. Juba kolmas õhtu jään nagu lupsti! magama. Olin harjunud, kuidas jõuan enne uinumist kuulata ära pikad jutusaated ja vahel näha ära ka päikesetõusu. Nii meeldiv, kui panen saate peale ja ei mäleta sellest suurt midagi, sest uni tuleb sisuliselt kohe. Nii hea teada, et see on võimalik. Aitäh, aitäh, aitäh. 

Aitäh, kallis mamma, et sa olid ja oled. Et sa elad edasi minus.