Tarkusehambast tuli järjekordne kild. Oleks aeg need välja tõmmata. Ülemised said juba ammu tehtud, ei mäletagi, kuidas läks, vist üsna kergelt. Või siis ei mäleta, kuidas arst jändas ja ma ei julgenud liigutada, kartes tangide haarde libisemist ja rakendatud jõu vallandumist. Seda muidugi ei juhtunud. Alumist kahte ei saa mu arst, kes juba üsna lapsest saati tõmmata, seda peab tegema kirurg. Millalgi röntgenit vaadates tuli vist ka jutuks, et nende kättesaamine võib olla keerukas. Muidu ma hambaarsti ei karda. Ega liiga mugav ka pole, aga mingi aeg harjusin ära. Lapsena oli hirmus, väga hirmus ja ka valus. Ühel hetkel suutsin kuidagi toime tulla selle võimaliku valuga. Sain aru, et see on üsna lühike aeg, mis ma seal toolil olen. Arsti oskustes ei olnud põhjust kahelda ja isegi hakkasin omamoodi nautima neid käike. Lähen hea meelega kontrolli ja isegi kui tean, et võib olla midagi parandada, siis see on jõukohane kannatus. Huvitav on märgata, kuidas vahepeal on keha kangestunud, sõrmed krampunud käetugedele. Seejärel proovin lõdvestuda. Sisuliselt mediteerin seal, jälgin mis kehas ja meeles toimub ja katsun, kas saan millestki lahti lasta. Ikka saab. Siis läheb ka mugavamaks. See koht on ka seal väga huvitav ja närvesööv, et kuidas ma olen selle teadmisega, et näiteks puurides võib iga hetk tulla vastu närv ja see spetsiifiline hell valujõnks. Selle ootuses võib kogu keha väga pingesse minna. 

Aga nende alumiste hammaste väljatõmbamist olen vältinud. Seda peab tegema kirurg, tuleb leida koht jne. 

Külm ja kõle on keset suve. Rinnus raskus. Hetkiti pritsib emotsiooni üle ääre. Koguaeg ei ole kurbus külas. On ka kergust, tuimust, kõiki muid tundeid. 

Eelmisel nädalal olin päris palju kodus. Lugesin vist peamiselt. Ei mäleta, mida muud nii väga oleksin teinud. Eks iga päev käin ikka väljas ka, aga tantsimas käisin vaid ühe korra. Lühikesi rattatiire oli rohkem, ühel õhtul ka sõbra juures külas käimist. Peale matka ei tahtnudki vist nii väga ringi tuuseldada. Nüüd on jälle ärevus suve lühiduse tõttu. Tean küll, et sellel ärevusel pole midagi pistmist reaalsusega. Hirm, et suvi saab läbi ja äkki ma magan ta maha, lasen mööda, tekitab valu. Eks see on hea koht, suurepärane võimalus seda emotsiooni uurida. Ütleme siis nii, et see hirm suve lõpust toob mind enda tundmisele lähemale. Vähemalt annab võimaluse. Ma arvan, et kui oleks igavene suvi, siis muretseks millegi muu pärast. Väga raske on ennast koos hoida, elus püsida. Ma arvan, et vist kõigil. Elu on (parema sõna puudumisel) väljakutse, millega kõik rinda pistavad. Ja kõik elatakse kuidagi üle. Kaotused, õnnetused, elu keerdkäigud, ootamatused. Pole kahtlust, et kanname kannatused välja. Kuigi vahepeal tundub, et mitte. Tulevad uued tuuled, teised tujud, leppimine. Mingi hetk võin avastada, et midagi on teistmoodi, kui varem. Kuidas ja millal midagi ilmneb, see on üllatus. 

Olen kehapsühhoteraapiat õppides teada saanud, et vastavalt lapse varajasele arengule, vajaduste täitmisele, kujuneb välja muu hulgas ka konteineri suurus ehk sisuliselt tunnete tundmise võime, kandevõime. Kui arengutrauma on leidnud aset väga varajases eas, siis on areng mõnes mõttes jäänud seisma. Ehk siis lapsel pole välja arenenud tunnete tundmise võimet või on see väga väike. Sellisel juhul väljendub kurbus näiteks nii, et emotsioon hakkab üles tulema ja inimene põhimõtteliselt lahvatab kohe nutma ja võib väga pikalt seda teha. Ta ei suuda ennast ise ressurssida ega kanda tundeid välja. Muidugi ei õpetata meie kultuuris (kas üldse kuskil?) tunnete kohta midagi. Kooliprogrammis seda pole ja kes seda koduski oskaks edasi anda? Nii tuleb see küsimus päevakorrale millalgi hilisemas elus. 

Nende õpingute käigus, saades aru inimeste erinevast emotsioonide kandevõimest, olen märganud ka seda, et ma suudan ennast väga hästi koos hoida, välja kanda raskusi ja ka tundeid. Kui ka tuleb nutt, siis see ei kesta kaua. Vahel mõni sekund, misjärel ma kogun ennast automaatselt ja märkan, kuidas lained vaibuvad päris kiiresti ikka. Ma ei suru enam ammu nuttu tagasi. Kui, siis olukorras, kus see on sel hetkel vajalik. Asendustegevustega on ka nii ja naa. Ei saagi väga hästi alati aru, et millal on hea ennast seisundist tegevusse suunata ja millal on see manööverdamine ehk tundmise vältimine. Teoreetiliselt ma arvan, et tean vastust. Kui seisund ja tühja pilguga letargia kestab kauem, siis pole sellest ilmselt mingit kasu. Ning vastupidi: terve päev rattas olles ja õhtul kojuminemist vältides on tegu tõenäoliselt millegi vältimisega. Elu elades on aga küllalt raske saada sõrme peale, koguaeg teadlik ei suuda keegi olla. Väga hea, kui õnnestub vaikselt seda aega lühendada, mis jääb kahe märkamise vahele. Juba üldse midagi märgata on suur vedamine. See annab valiku.