Tulen täna kurbusest. Valutavast arütmiast, tuikavast ... ma ei teagi millest. Käisin eile üle mitme aasta circlingus. Nüüd tekkis paus. Vaatasin ekraanist kõrvale, olin kuskil kaugel mõtetes. Ei mõelnud otseselt, praegu saan aru, et silmad olid pinges. Kus ma olin? Ei mäletagi. Vist läksin mingisse Circlingu pilti, meenutusse. Mingi pinge on peal. Vaikselt läheb paremaks. Kas tõesti kirjutamine võib nii kiirelt tuua kergenduse? Äsja olin ilges enesekriitika keeristormis. Nüüd nagu ei märka seda nii väga. Äkki, taban end mõttelt, on see mõtete turmtuli ja olemise talumatus kõige aktiivsem just siis, kui otseselt ei tee midagi, aga valmistun millegi tegemiseks või siis lasen peast läbi erinevaid tegevusi ja katsun otsustada, mida teha või siis nii-öelda planeerin päeva oma peas. 

Ma ei tea, miks see nädal nii raske on olnud. Tean ju küll. Vanaema on arusaamatus seisus. Teadvuseta. See kõlab nagu teadvus oleks umbes nagu rahakott või miski muu, millest saab ilma jääda ja ära võtta. Pole teadvel. Ma kurb. Ei suuda hästi toime tulla selle rõhuva teadmisega. Päevad on erinevad. Eile õhtul circlingusse minnes ja sealt tulles ei olnud nagu midagi nii keerulist. Õhtul tundsin, kuidas kardan üksindust. Seda aega kojujõudmise ja magamaminemise vahel. Aga õnneks sain rääkida paari sõbraga ja märkamatult oligi kesköö käes. Uni isegi tuli. Magusalt tõmbas endasse. Eelmine öö magasin väga vähe, vist ainult tukkusin pisut. Seda kindlamalt oli uni üle võtmas. Olles poolel teel pehmesse unustusse, kuulsin kuskil korteris telefonihelinat meenutavat kõlinat. Ma ei saanud aru, millega võib tegu olla ja tõusin uudishimulikult asemelt. Eelmine lause on loetav nii, et ase on uudishimulik. Hm ... Käisin ühes toas, kus polnud nagu midagi, mis võiks tiriseda. Kabinetis sain aru, et tirisema pidi arvuti. Nojah, selguski, et sõber, kes oli koduteel venna pulmapeolt, helistas Messengeri kaudu. Kell oli kuskil kaks öösel. Teda oli halvasti kuulda, sest ta võttis parasjagu elektritõuksi, millega koju sõita. Ei teagi, kas ta hoidis telefoni kõrva juures või lenksul, aga paljut polnud kuulda, kostis kolinat ja pusimist. Mõtlesin, et olen veidi liinil kuni ta koju jõuab. Varsti oligi kodus ja et mul polnud und, siis jäime rääkima suvalistest asjadest. Ma olin suhteliselt pahane (mitte tema peale), sest enesetunne oli veidi sant, mingit tahtmist magada polnud. Kell oli juba mingis pooles hommikus, hunditund lähenes ja ma ei näinud suurt millelgi mingit mõtet. Kui kõik tundub kaotatud, siis on ka unest ükskõik. Selline pahuravõitu olemine. Külm maailmameri laius mu kujutluses, mina selle suvalises punktis. Rääkimine ja kuulamine andis pisut sooja. Paremate ideede puudusel lasin kõnel kesta. Ma ei tea, kuidas aeg liikus, aga ta liikus ja ühel hetkel märkasin kella, seitse. Enne veel jõudsin kuulda prügiautot. See on kui kuke kiremine, mis annab märku, et põhimõtteliselt võib päevaga alustada. Enam pole öö. Prügiauto viib ära prügi. Millal see juhtus, kui prügi rebränditi jäätmeteks? Prügimägede asemele tekkisid jäätmejaamad. „Jäätmed tuleb sorteerida liigiti.“ Inimesed said enda peale veel ühe lisaülesande, mida sellises mahus (mitte, et see aeganõudev oleks) varem polnud. See on vähemalt osaliselt üks muutus samast seeriast, kus suuremat sorti probleem üritatakse kommunikeerida tavainimeselt. „Igaüks saab ja peab andma oma panuse!“ „Muutus algab sinust!“ Kuna keerulistele väljakutsetele, et mitte öelda globaalseet mõõtu kriisidele nagu kasvava inimkonna surve Maale, mõju kliimale jne pole lihtsat ega tundub ka rasket lahendust, siis poliitikud lükkavad millegi tegemise kohustuse sageli marginaalset leevendavat mõju avaldavatele tegevustele, mis delegeeritakse ülevalt alla. Nii-öelda juhtidelt igale inimesele. Siis on midagi tehtud. See on küllaltki lihtne „lahendus“. Korraldada kampaaniad ja teha muid „projektiga seotud tegevusi“, kus levitatakse sõnumit, narratiivi iga inimese väiksest panusest. Mulle tundub see teema kõrvale juhtimisena näiteks erinevate tööstuste reostusest ja väljaspool Euroopat tekkivast ökoloogilisest jalajäljest. Nii võib sattuda mingisse mulli, kus tundub, et me loome paremat homset, Maa tänab Sind jne loosungid, millesse usk ei kipu enam kandma. Või siiski?! Tekitab ju parema tunde, kutsuva illusiooni, kui õhupuhasti toas suriseb, tolm on võetud, voodi tehtud, isegi kui ümberringi maailm põleb. Kuni seda aknast ei näe, siis ju kannatab elada? Ah, ma ei ole üldse kindel, et ma praegu peaksin maailma probleemidega tegelema. Ma tahaks kuidagi hakata ka selgitama, et see pole täielik kokkuvõte või mingi läbimõeldud seisukoht või nägemus. Kuidagi nii ma täna ja ka sageli muul ajal neid asju näen. Ma ei tea, kas see on ellujäämiseks vajalik, aga lõputuna ja lahenduseta näivate kriiside valguses katsun end hoida ja põhimõtteliselt teen (tahaks öelda: aga teised ju ka!) nägu nagu neid poleks. Kui hakata mõtlema endast suurematele väljakutsetele, siis jõuan ikka samasse kohta. Küllaltki lootusetusse. Kas siis on mõtet ennast uudiseid lugedes ja mõtiskledes üles keerata? Hetkel kindlasti mitte. Nii nagu psühholoogias, koolis, olen viimasel ajal õppinud ressursimist ja seda, et enda toetamise ja vajadusel emotsionaalsete-kehaliste laengute väljakandmise võime on see, millest alustada, siis sama saab üle kanda enda ja nende nii-öelda suurte teemade peale. Igas mõttes saan praegu selgelt aru, et kui parasjagu ei ole ressurssi ennast hoida, elu välja kanda, siis tuleb sellest alustada, sest muidu on igatpidi keeruline ja vist isegi saamatu olukord. On nagu on. It is what it is. Ega see väga ei lohuta. Kui olla kasvõi teatud määral leppinud, siis on hea öelda – on nagu on. Muidu on see selline kibedavõitu tõdemus ja iseenesest leppida vist ei aita. Ah, aitab targutamisest, tunnen, et targutan. Jään nüüd tasasemaks. Ikkagi oli hea ja tunnen, et ka kasulik siin peatuda. Saan vist päevaülesannetega edasi minna. Päevad lähevad nii kiirelt ja kuidagi tõrge on viimastel päevadel välja minna, aga ka kodus ei taha kohustused edeneda. Kuhugi need päevad kaovad. Aga kõik saab korda. Kõik ongi korras. Vahepeal on olemine väljakannatamatu. Kui seda sõna kasutasin, nägin kirjapildis, välja kirjutasin – väljakannatamatu, siis sain aru, et see pole nii. Ükski olukord pole väljakannatamatu. Ilma hapnikuta ei saa elada. Nii et kuigi tunnetuslikult võib tõsi olla, et tundub, et ei talu, siis ma tegelikult ei saa seda uskuda. Me, st ka ma elame üle ka kõige keerulisemad olukorrad, mida annab üle elada. On ka selles suhtes lihtne, et kas elan üle või mitte. See ei tundu isegi natuke tõenäoline, et ei ela. Praegu tundub nagu oleks üks mure vähem. 

Viimasel ajal, vist paaril nädalal olen märganud, kuidas mu kirjutamisse on ilmunud parasiitsõna „nii-öelda“. Tahaksin seda pea igas lauses kasutada. Tundub vajalik. Kuidagi järsku on seda vaja niipalju. Võib-olla ka kõnes, aga pole tähele pannud? Ja-jaa! Vist küll. Mingid sõnad ei tundu kuidagi need, mis nende taga tegelikult on. Ei-ei, mitte vandenõud ma ei kahtlusta. Korraks tekkis vandenõuteoreetiku tunne. Kes uurib ja kõneleb sellest, kuidas asjad tegelikult on. Ei, see pole see roll, kus ennast näha tahan. Teine koht, kust see nii-öelda võib olla mulle nakkunud, on reisisaade „Jäljed gloobusel“, mida viimastel kuudel kümneid tunde kuulanud. Üks saatejuht kasutab seda sõna väga sageli. Kuulajana on jäänud kõrvu, kuidas seda poleks vaja. Tuleb tahtmatult sisse. Näiteks kuskil küsimuse lõpus saatekülalisele: „Kuidas siis see mäkke ronimine kulges ja mida põnevat seal näha võis, nii-öelda?“ Kuulen seda ja teadvustan, aga kuidas kurat see mulle kasutusse ilmus? Ah, las ta jääda. Las kõik olla. Mis ma ikka end üles kruvin. 

Loen väga palju tekste siit-sealt internetist, lõigukesi raamatutest. Kõik, mis parasjagu huvitab või ette satub. Sellega kaasneb vahel üks jama: miski meenub, mida võisin lugeda eile või kaks nädalat tagasi, aga mis ja kuskohast, see ei tule meelde ja jääb häirima. Kohti, kuhu vaadata on palju. Ja nii võin päris palju aega kripeldada ja katsuda meenutada ning leida, et lugeda uuesti või põhjalikumalt. Aa, nüüd vist meenus. Jah, eks need artiklid enamasti ole. Millegi kohta otsides leiab mingitelt kodulehtede tekstikogudest ja otsingu käigus silma jäävatest huviäratavatest tekstidest mingeid kohti, millele ei jõua palju tähelepanu pöörata, aga loen ikka kuidagi kiiresti üle ja hüppan teemalt teemale. Lõpuks on see kõik mingi sissetõmmatav info, mis jääb nagu tolmuimeja kotti. Kunagi ei tea, mida tahaks uuesti üle vaadata. Mõned asjad jäävad selgelt meelde, mõned kaovad ja võivadki olla hägused, aga mõned asjad tulevad kummitama, osutuvad kuidagi vajalikuks ja tahaks nad teadvusesse tagasi tõmmata. Lõpuks ei pruugi isegi olla seda vaja, aga nagu kadunud asjadega ikka, siis sageli ei anna rahu just see teadmine, et ma ei tea, kus mingi asi on. Võib-olla seda polegi parasjagu vaja ja võib-olla ka tean, et see kuskil on (salvestan väga palju kuhugi märkmetena), aga miskipärast tekib meelde see tugev tross, mis tõmbab seda potentsiaalselt kadunud loetud mõtet otsima. See on koht, mida endas lähemalt uurida, vaadata, mis samal ajal toimub. Ja vähem artikleid võiks ka ehk läbi tuuseldada. Hoida fookust, see on alati olnud raske ja eriti nüüd, mil kipun tegema liiga palju erinevaid asju. Fookus, tähelepanu hoidmine, see on alati olnud väljakutse, sest anapanasati, hingamise jälgimine, budistlik keskendumisharjutus, mis eelneb ja on eelduseks mediteerimisele, on kirja pandud üle kahe tuhande aasta tagasi.