Tuul puhub. Sahistab lehtedes. Järjekordne suve lõpp. Kui lehed krabisevad. Olen seda kirjutanud ilmselt aastaid ja märganud. Kunagi võib-olla Õnnepalu kirjutas seda omakorda kusagil. Kuidas lehed teevad sügise saabudes teist häält. On kuivemad, ei sahinas on krabinat. Nüüd ei suuda ma seda enam mitte kuulda. Kõik kordub. Bret Easton Ellis kolis New Yorgist Los Angelesse, et narkootikumidest ja äratüüdanud kirjandusinimeste õhtusöökidest pääseda. Selle kohta oli tal hea sõna, mis ei tule praegu meelde. Geograafiline ... nojah, see sõna, mis sinna juurde käis oli oluline. Ehk tuleb hiljem meelde. Alguses tundis ennast uues linnas üksildaselt ja äralõigatuna. Arvata on. Kui ma olen üksinda kasvõi mõne päeva kuskil mujal, siis läheb ka väga üksikuks olemine. Aasia on olnud erand ilmselt selle tõttu, et esiteks pole ma iga kord käinud üksinda. Suhtes olles olen läinud kellegagi koos. Ei mäletagi praegu, et kuipalju ma siis üksi olen käinud. Aga ikka olen. Ja Aasia on olnud erand, sest seal on väga palju teisi turiste, sealhulgas nooremaid ja vanemaid seljakotirändureid, kes on üldiselt avatud suhtlema, kellega on väga lihtne jutule saada. Samuti kohalikud jutustavad hea meelega. Nii et pigem võib leida ennast olukorrast, kus tahaks omaette rahus olla. 

Nüüd kutsub mind taas teele. Aga kuhu ja mis – seda veel ei tea. Ei peagi teadma. Peaasi on siiski ühel hetkel minna, kui võimalus tekib. Eelmine talv näitas, et kui ei lähe, siis on jama. Olin üsna depressiivses meeleolus, ei saanud edasi ega tagasi. Miskipärast kutsub mind rattamatkale. Pikale sõidule. Suvel sõitsin neli päeva. Lõpus olin päris tüdinud. Sõitsime ka palju. Aga selles lõputus väntamises ja maastike vaheldumises on midagi rahustavat. See on väljapääs paigalolemise valust. Kui ei oska enam võib-olla hinnata seda, mis on siin. Mis mul juba on. Seetõttu on igaljuhul hea minna. 

Päevi, isegi nädalaid oli väga väsinud olemine. Täna veel ei tea. Alles ärkasin, aga kuidagi üllatavalt hea on veel olla. Muidu on päevad olnud sellised, et hommikul voodis tundub okei, aga kui liigutama hakkasin, siis sain aru, et pole mingit jaksu. Kurnatus. Väike jalutuskäik ja trepist üles tulek roiutas ära. Lähen täna ka teen peagi väikse jalutuskäigu. Viimasel ajal olen hakanud staadionil käima. Ega ma seal üle viie minuti pole, aga ripun natuke, teen mõned lõuatõmbed, saan päeva alguses õues käia. Kõrvalt läheb autotee ja staadioni korrapära ja steriilsus pole just mu lemmik keskkond, pigem meeldib mulle metsas liikuda. Harku metsas näiteks. Eile sõitsin rattaga sealt läbi üle tüki aja. Inimtühi ja poole peal hakkas kerget vihma sadama. Ikkagi mulle meeldis. Ilm on küllalt soe ja see kerge vihm ei seganud väga. Pigem mulle meeldib. 

Hästi kõhe oli eile olla. Ei teagi miks. Aga aiman. Kehv uni ja ebatervislikud harjumused. Alkoholi on ka läinud ikka iga päev. Õhtuti kuidagi läheb. Praegu on tunne, et võiks pausi teha. Ei anna see joomine enam ju midagi, pole lõbus. Vein ja õlu lõõgastavad küll. Teevad olemise talutavamaks, aga regulaarne joomine omakorda ju teeb kehvemaks üldist enesetunnet. Nii on pidevalt vaja nii-öelda tujutõstmiseks paari õlut. Selles rattas ei tahaks olla. Ei mingiski mõttes. Ei meeldi ma ise endale sellisena kuigivõrd. Ei taha mõeldagi, palju raha selle peale kulub ja aeg on kõige suurem kulu. Joomise aeg, kui seda nii võib nimetada, on meeletu. Üks asi on need õhtud, kui joon, ega siis suurt asjalikku ju ei tee. Midagi võib-olla toimetan, aga kirjutamine või õppimine on pigem välistatud. Joomine rikub und, mis tähendab omajagu piinlemist öösel. Kui ka ärkan varakult, siis see tähendab, et olen liiga vähe maganud ja päev on raskem, mõte ei tööta, füüsiliselt olen nõrgem. Kui magan pikemalt, siis jällegi ärkan kuhugi lõunasse ja väga raske on nii hoida mingitki rutiini, harjumuste kujundamist suuremate eesmärkide suunas. Isegi jättes need eesmärgid kõrvale, siis enesetunne on juba kehvem. Nõmedam on olla elus. Vaevarikkam. Väike poeskäik võib olla pingutust nõudev ja väga tüütu. Milleks seda jama vaja? Ega ei olegi loogiliselt võttes. Aga elu polegi loogiline. On mingi eksistentsi valu, elus ette tulev ebamugavus, vahel tõesti valu, mida joomine võib leevendada. Pakkuda kiire lahenduse, mis pikaajaliselt pole hea. Väga inimlik ja positiivne on ju proovida toime tulla eluga. Seetõttu ei saa ma ei ennast ega ka teisi hurjutada. Kes meist poleks elus valinud kiiret lahendust, teades, kuidas see pikemas plaanis pole parim otsus? Seega kaastundlikkus enda osas on ülimalt oluline. Teiste suunas ka, aga kindlasti ka enda. See on Buddha õpetus – kaastundlikkus peab käima mõlemat pidi. Endale ja teistele. Kui ennast hurjutada, siis see mõjutab ka lähedasi. Tahtsin täna teha ühe kirjutamisharjutust, aga võib-olla hiljem. Homme on koolipäev ja tuleb ühtteist meelde tuletada. Viimane võimalus õppida. Suurepärane võimalus õppida! Täna pidin tööl olema, aga ootamatult jäi päev vabaks. Ujuma tahaks ka ikkagi minna, pole juba nädalaid käinud. Kui jaksan, siis lähen. Sulistada. Tuul on vist liiga suur, et ujuda saaks, aga ehk vähemalt vees käia. Meres, mis alati olemas ja iga päev erinev.