Akut on 11 protsenti ja 11. septembripäev. Täna on jahedam. Ei taha enam aknaid koguaeg lahti hoida. Hea ilm on see, kui aknad võivad alati olla avatud. Vahepeal uhkab sisse sooja tuult. Öö hakul tuleb veidi jahedamat. Aga alati on soe. Sellised need ilmad siin olid mõnda aega ja vaatamata haigusele oli see ütlemata meeldiv.
Täna on kurguvalu veidi vähem. Hetkel. Olen kogu selle haiguse jooksul aru saanud, et igas päevas on mõni tund, kus on kergem neelata, aga see ei ole senini midagi tähendanud. Sama äkki tuleb terav valu tagasi.
Mo mamma. Ei mäleta, kust see oli. Kuskilt.
Palavikku enam ei tohiks olla, peaks kraadima. Viimati jäi 37 peale pidama, praegu ongi selline kerge palaviku tunne. On aru ka saada, et vaheldub kerge higistamine ja külmatunne. Sügis tõstab pead ja ma vaatan järjest aktiivsemalt lennupileteid.
Mehepoeg, see on hea sõna. Seostub miskipärast peetervõsaliku kommentaariga Politseikroonikas. „Tuleb välja, et tegu pole mitte stepikilpkonna, vaid härga täis mehepojaga, kes on ennast oma käppadega tänavalaternaposti külge kinnitanud ja sedamööda taevastesse kõrgustesse vinnanud, väljavalitu turjal. Vaadake ise!“
Kujutan härra Võsa niimoodi saatelõiku sisse juhatamas küll. Muigvel sui, süsimusta huumorit spontaanselt tootes.
Vaatan videosid, mida Pavel Seewaldist teeb. Hästi jutustatud lood. Ise olen tõvevoodis ja mingis mõttes äralõigatud. Tegemistest ja inimestest. See on ka veider, omamoodi lahe, kuidas mingitel hetkedel hakkab see omas mullis olek tootma loomingut. Eile hakkas peas kummitama tüütu laulujupp ja kuna olin üksi ja midagi polnud teha, olek aeglane, siis hakkasin seda sama rida uuesti ja uuesti laulma, proovides sinna mingi emotsiooni juurde panna, mis tuli mu seest. Lõpuks salvestasin selle ja pean ütlema: see oli loominguline rõõm. Tavaliselt on päevad asju nii täis topitud, et selliseid asju ei saa juhtuda. Kõik tore ja spontaanne jääb olemata. Elul pole võimalust tuult alla võtta ja õhku tõsta, kui peas on pidevalt tegemata asjade surve. Enda kokkupandud kalender, mida üritan sooritada. Milleks või kelle jaoks? Ja kuhu elu siis jääb? Annangi selle nii lihtsalt? Selle haiguse üks õppetunde on kindlasti sukeldumine selle küsimuse sisse, mis mul juba mõnda aega on keerelnud – mida selles elus veel teha ja mida mitte. Olen nüüd juba piisavalt näinud, et vajadusel taas kurssi muuta. Kedagi teist ei huvita nagunii.
Lähen edasi. Tahaks juba munaputru teha. Täna saan vist süüa! Teen munaputru. Ja siis, kui jaksu, proovin jalutada. Käin raamatukogust läbi, prindin koolimaterjalid. Ennekõike testin tervist. Eile õhtul jalutasin apteegist läbi ja mõtlesin veidi veel ringi vaadata, aga üsna kiirelt olin läbi, lausa tuikusin kergelt nagu oleksin raskes joobes.
Mida veel kirjutada? Ei tea.
Ei tea. Ei tea. Ei tea.
Lugenud väga ei ole, aga las olla. Palavikuga ei teinud midagi ja nii oligi kõike parem. Kõrge palavikuga on raske peadki pöörata ja telefonist kella vaadata. Tagantjärgi vaadates on see ka veidi huvitav, kuidas olukord sunnib alistuma. Tuletab meelde putukastaatust.
Aitab nüüd siis küll praeguseks. Üle pika aja, kus sain hommikul kohvi juua ja kirjutada. Pole küll enam hommik, aga no minu hommik. Magasin pikalt, jumal tänatud, ja tegin kohvi ja kirjutasin. See on see tavapärane rutiin, millest vahepeal kõrvale jäin. Täna sain osa. Suurepärane.
Loodetavasti ülehomme saan juba võttele minna. Nii ma loodan. Aga elu ütleb, kuidas ja mis.
Aitäh tänase eest. Kummardan maani.
Unistan, et saan peagi ka merre minna. Vesi peaks veel soe olema.