Mingi pasun kuskil. Olen seda varem ka kuulnud. Selline, mida ootaks merelt. Ilmselt veoautod suudavad midagi sarnast kuuldavale tuua. Enne seda meenus väikevenna öeldu matustel. Ta meenutas vanaema öeldut, et kuidas tal on kahju, et tädipoeg, kes ka ülikoolini tema juures elas, Tartusse elama otsustas jääda. Mamma muutus elu lõpuaastatel järjest lapselikumaks, otsekohesemaks ja lihtsamaks oma väljenduses. Ütles, et ilma lapselapseta ja ainult oma mehega koos elades on nii igav. 

Jäin toppama. Ju siis tuleb midagi muud teha? Mis siis veel uudist? Mis ikka saab olla, kui ainult kodus olla ja ravida. 

Hiljuti lugesin kellegi kirjutamisharjumuse kohta, kuidas on mingi aeg, kui ta peaks kirjutama. Kui ei tule, siis ei tule, aga siis ei tee ka midagi muud. Ühesõnaga võib mitte kirjutada, pressima ei pea, aga siis on niisama, mingit muud tegevust ette ei võta. See tundub päris hea. Loob võimaluse selleks, et hakkab igav ja võib tulla mingi välgatus. Seda võiks täitsa proovida. Ma ainult ei tea, kuidas seda veel teha, kas sundida ennast tõesti laua taga istuma või võib näiteks ilma telefonita õue jalutama minna. Siis on ka kindel, et on küllaltki igav ja mõte kerib ikka edasi. Nüüdki tahaks natukeseks õue minna, teha väikse tiiru. Hommikul ärkasin kuue ajal ja vihma ladistas. Mõnus hämarus ja rahustav vihmapladin. Läksin tagasi magama ja õnneks uinusin veel mõneks tunniks. 

Söön natuke ja lähen jalutan.